Eesti spordirahvas on Ukraina ja ukrainlastega tihedalt läbi käinud aastakümneid. Mõistagi tehti koostööd nõukogude perioodil, kuid võõraks pole Ukraina jäänud ka pärast 1991. aastat.

Paljudel on mälestusi ja unustamatuid lugusid Ukrainas veedetud laagritest ja traditsiooniks saanud võistlustest. Mõistagi nendes samadeski linnades, mida invasioon praegu räsib. Seda raskem on vaadata, kuidas sõda tuttavaid paiku tundmatuseni muudab.

Eesti juunioride ja noorte tõstekoondise peatreener Igor Baškirov käis oma õpilastega Ukrainas viimati eelmise aasta juulis. Meie tõstjate järelkasv viis mullusuvise kolmenädalase ettevalmistuslaagri läbi Loode-Ukrainas asuvas Kamjanets-Podilskõi linnas. Kamjanets-Podilskõi asub näiteks Odessast umbes 500 kilomeetri kaugusel. Hersoni jääb sealt umbes 630 kilomeetrit. Tõstjad, sealhulgas Mart Seim, on Ukrainas ikka ja jälle laagreid läbi viinud.

Baškirov on viimastel nädalatel Ukraina kolleegidega suhelnud.

Kas nad saavad seal mingit moodi treenida või see pole üldse praegu teema, et nad üldse sellele ei mõtle, kuidas sporti teha?

"Ikka nad saavad seal trenni teha, kuid seal toimuvad plahvatused. Seal, kus asub nende tõstesaal, on enam-vähem rahulik ja seal ei pommitata. Nii kaua nad saavad veel trenni teha, aga iga päev ootavad nad väljasõitu," rääkis Baškirov. "Harkivis on praegu naiste koondis. Kõik on seal, keegi ära ei lähe veel. Pakkumisi on tulnud, Moldova Rumeenia kutsuvad enda juurde," lisas ta.

Parim Eesti inimene Ukraina spordisüsteemist rääkima olnuks kahekordne vasaraheite olümpiapronks Jüri Tamm, kes sirgus tipptegijaks Kiievis. Ta veetis seal suure osa oma sportlasteest. Elu viis hiljem tagasi - 2012. aastal sai Tammest Ukraina olümpiakomitees sealse presidendi Sergei Bubka kantselei direktor ehk sisuline parem käsi.

Paraku Jüri Tamme meie hulgas enam ei ole. Küll aga mäletab mõndagi Tamme poolt räägitust aastatel 2012-2016 Eesti Olümpiakomitee presidendi ametis olnud Neinar Seli. Tema arvates oli aasta 2014, mil toimus Krimmi annektsioon ja algas sõjaline konflikt Donbassi piirkonnas, murdepunkt ka Ukraina spordiliikumisele.

"Mäletan, kui me Jüriga Rio olümpial (2016) rääkisime, siis ta ütles, et ka teistel võistlustel oli huvitav see, et subjektiivsetel spordialadel ehk subjektiivsete hindamiste juures, kus on kohtunike hindamised, tuli just vene kohtunike poolt oluliselt kehvemad hinded. Nüüdse käigus tuleb mulle kadunud Jüri Tamme need mõtted ja arutelu meelde, ta ei tahtnud sellest väga rääkida. Mäletan, et millegipärast just sellistel aladel, kus on alati olnud neil (ukrainlastel) maailmameistrivõistluste olümpiamedalist, siis kuidagi kukuvad ikkagi neljandaks-viiendaks. Jüri tõi ühe põhjusena sama asja välja, mis siis 2014. aastal lahti läks. Peale seda on ka spordi sees needsamad lahkhelid," sõnas Seli. 

See, et Ukraina sportlased teiste hulgas aktiivselt vastu seisavad, võtavad ise relva kätte, see ei ole midagi üllatavat?

"Ei ole kindlasti üllatav. Ma isiklikult tunnen Kiievi linnapead, ta on ka Sergei Bubka nii-öelda parem käsi. See, et ta on poksija, siis muidugi arvab, et on kõvasti lööke saanud. Aga tegelikult on ta hästi intelligentne ja tark mees. Tema ju võtab samamoodi relva kätte ja on oma vennaga patrioodid mõlemad. See on täpselt sama eeskuju kaitsmisel, mis on spordis, et pead olema ise ees ja näitama. Kui sul on tulemused, siis kõik tulevad sulle selja taha ja sa tunned palju kindlamalt," rääkis Seli.