"Põhimõtteliselt ainult üks hea asi - see, et võistlus toimus Tallinnas, kodus, ja meie fännid," lausus Eesti koondise kogenud libero Rait Rikberg saates "Aasta tipphetked 2021: sport". "Kui rääkida sportlikust poolest, siis Eesti koondis igal juhul ebaõnnestus. Ei täitnud enda ja fännide lootusi. Juba teist korda järjest Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril lati alt läbi minna - ma arvan, et see on kõigile päris karm. Nii mängijatele, kui ka fännidele."

Sissejuhatus turniirile pidi olema vägev. Keegi ei eeldanud, et Avo Keele juhendatav Läti võiks Eestit võita. Kahjuks nii aga juhtus. Lisaks sai mitu põhimeest vigastada. "Euroopa meistrivõistluste esimene mäng oli - kõik ootasid seda, ka meie - võib-olla läksime natuke üleolevalt peale, kuna Läti polnud Eesti koondist ligi kümme aastat võitnud," lausus Rikberg. "Kui mina seda tabelit esimest korda kuulsin - et esimene mäng on Lätiga -, siis ma ütlen ausalt: olin väga mures. Kuna peaaegu terve aasta pole koondis mänginud ühtegi mängu publiku ees, veel enam - see on meie koduturniiri avamäng."

Seejärel võitis Eesti 0:2 kaotusseisust Slovakkiat ja tundus, et alguse mõõnast ollakse üle saadud. "Teise mängu eel pidi midagi muutma. Kuna Lätiga mängus kolm meie nurgaründajat vigastasid ennast, siis treenerite tiim otsustas, et Oliver Venno läheb nurgaründaja kohale ja Renee Teppan, kes tegelikult oli väga heas hoos, diagonaalründaja kohale. See õigustas ennast. Võib-olla ainus kord, kus turniiri jooksul olime tõeliselt ühtne võistkond, oli see mäng Slovakkiaga ja selle suutsime ka võita."

Kaotasime Saksamaale ja edasipääsuks tuli kindlasti alistada Horvaatia. Eesti võitiski kaks esimest geimi, aga kaotas kolm järgmist ja kogu mängu. "Nagu tihti võrkpallis - 2:0 eduseis on hästi petlik," kommenteeris Rikberg. "Mõtled küll, et ühte geimi on vaja, aga oi kurat, kui raske on see ära võtta. Horvaadid hakkasid natuke paremini mängima, meie omakorda väsisime. Tulenevalt sellest, et mõned mängud seljataga pluss lühike koosseis - vahetusi ei olnud teha. Raskete hetkede kokkuhoidmine, olid kolmandas-neljandas geimis omad võimalused, aga ikkagi oli raske ja siis me ei hoidnud sajaprotsendiliselt kokku või ei teinud ühe asja eest. Sellepärast arvan, et see mäng käest ära läks."

Viimases mängus jäi Eesti alla olümpiavõitjale Prantsusmaale. Meeldejääv elamus, aga paraku mitte rahuldustpakkuv tulemus. "Peale sellist rasket turniiri, kus eesmärgid jäävad saavutamata, siis ikka on omavahel arutelusid, mis läks valesti, kas peaks jätkama sama treeneriga," sõnas Rikberg. "Selliseid arutelusid ikka on, aga see on võistkonnavärk ja kõik toetavad üksteist. Ega seal kedagi süüdistada ei olnud. Nii läks ja mis kõige kurvem - tunne fännide ees. Kõik viis mängu oli täissaal nagu jalgpallistaadionil oleks. See oli nii fantastiline, aga see on sport! Keegi peab kaotama ja kahjuks olime meie."

"Eesti võrkpallivõistkonna kõige suurem tugevus on ühtsus. Ma arvan, et võib-olla on see seotud ka sellega, et Kert Toobal kahjuks vigastas ennast enne turniiri. Aga sel aastal ei olnud Eesti võrkpallikoondis nii ühtne tiim kui on olnud varasematel aastatel."