Viiekordne olümpiavõitja ja 13-kordne maailmameister rääkis Alvar Tiisleriga Le Grant Bornandi MK-etapil.

Pean ütlema, et mul on päris palju tööd koostöös oma partneritega Nordic Festivali võistluse osas, mida ma suviti Annecy's korraldan. Kandideerin praegu ka Rahvusvahelise Olümpiakomitee sportlaskomisjoni. See on väga põnev. Üritan ka aega veeta oma tütrega, et me saaksime koos nautida spordi tegemist nendes ilusates paikades. Pean ütlema, et sportlaskarjääri järgne aeg ei ole üldse paha.

Sa lõpetasid oma sportlaskarjääri eelmise aasta märtsis. Ma olin ise Kontiolahtis ja see oli väga emotsionaalne hüvastijätt. Oled sa kordagi pärast seda päeva mõelnud, et oleks võinud veel edasi teha või lõpetasid sa tundega, et sa tegid tol päeval õige otsuse?

Ma lõpetasin tõeliste tunnetega, et see oli õige otsus õigel päeval. Mitte päev varem, mitte päev hiljem. Ma võitsin oma viimase võistluse samas paigas, kus esimese ja seda täpselt kümneaastase vahega. Sel hetkel saad sa aru, et on aeg lõpetada.

Kui palju sa endiselt sportlastega suhtled? Kas näiteks Emilien [Jacquelin] helistab sulle mõnikord?

Ma olen väga lähedane nii Emilieni kui Antonini [Guigonnat'ga]. Nad on mu sõbrad kogu eluks, sest meil oli koos nii palju emotsionaalseid hetki ning me veetsime palju aega koos. Mõnikord ma isegi igatsen neid. Ma olen väga rõõmus, et saan täna siin olla. Ma tahtsin end tegelikult Prantsusmaa tiimist pisut distantseerida, sest nende kümne aasta jooksul rääkisid paljud inimesed ainult minust. Fookus oli peamiselt minu peal. Kui ma lõpetasin, tahtsin ma neile anda suuremat rambivalgust, sest nad tõesti väärivad seda. Ma olen väga rõõmus, et nad ei vaja mind enam, et särada.

Mida sa arvad praegustest seisudest? Hooaeg on olnud väga lahtine ja MK-sari pole enam selline nagu sinu ajal näiteks Johannes Böga.

Ma olen pisut üllatunud. Arvasin, et Johannes on pisut tugevam hooaja alguses. Ta küll võitis siin sprindi, kuid ta ei olnud nii võimas kui parimatel päevadel. Fännina on minu jaoks nüüd väga huvitav vaadata nii paljusid sportlasi, kes on võimelised võitma. [Vetle Sjaastad] Christiansen oli kollases särgis, samuti Simon Desthieux ja [Sebastian] Samuelsson. Täna võib selleks olla Emilien Jacquelin. Viimase kümne aasta jooksul oli kollane särk ainult Johannese ja minu seljas, samuti Emil Hegle Svendsenil alguses. See on väga põnev ja laskesuusatamise vaatamine on praegu väga suur rõõm.

Su autobiograafia "Unistus lumest ja kullast" ilmus eesti keeles. Oli see sinu jaoks üllatav, kui sa esimest korda kuulsid, et eestlased soovivad eesti keeles su raamatut avaldada?

Ma olen väga õnnelik, et Eesti laskesuusatamise fännidel on võimalus seda raamatut lugeda. Kuna Otepääle tuleb ka MK-etapp, siis kõlab see ka loogilisena. Olen väga rõõmus. Ma ei ole küll eestikeelset raamatut veel katsunud, ent ma olen väga elevil, et mu "laps" on eesti keelde tõlgitud. Olen selle üle väga õnnelik. Eesti on tõeline talispordimaa ja mul on hea meel, et laskesuusatamise populaarsus Eestis ainult kasvab ja kasvab.

Ma kindlasti toon sulle ühe koopia su eestikeelsest raamatust. Nagu sa tead, jälgib Eestis palju inimesi laskesuusatamist. Mida nad sinu esimesest autobiograafiast võivad oodata?

Raamat on midagi väga erilist. Ma olen avaldanud kaks raamatut ja iga kord on see emotsionaalne, sest sa pead endast midagi ära andma. Ma olen inimene, kes oma kuvandit väga kontrollib ja üritan alati oma kuvandit säilitada. Kuid te saate raamatust lugeda, et see pole seal nii. Raamatus olen ma mina ise. Seal on minu karjäärist mõned väga emotsionaalsed hetked ja see oli minu jaoks väga oluline, et oma emotsionaalsus paberile panna. Olen oma raamatute üle väga uhke ja ma loodan, et see meeldib teile ka eesti keeles.