Kergejõustiklaste samme hakatakse teistmoodi hindama

Foto: Ken Mürk/ERR

Kergejõustikureeglites on viimasel ajal jõustunud paar vähemalt pealtnäha olulist muudatust. Üks neist puudutab jooksualadel joonele ja rajalt välja astumist.

Kui varem selline eksimus fikseeriti, tõi see reeglite järgi kohe kaasa diskvalifitseerimise. Nüüd on oma rajal joostes lubatud kurvis ühe korra astuda radadevahelisele joonele, aga mitte üle joone. Kui joostakse pikematel distantsidel koos esimesel rajal, võib sportlane ühe korra üle rajapiirde astuda.

Eesti kergejõustikuliidu kohtunikekogu juhatuse liikme Peeter Randaru sõnul oli sellise määruse tekkimine üllatav ja praktikas see liiga palju ei muuda, sest kohtunikel on niigi väga raske fikseerida ühte joonele tehtud sammu. Randaru pakub, et varem kehtinud nulltolerants võis eriti valusalt lüüa mitmevõistlejaid, kelle kahepäevase võistluse võis lõpetada üks väsimusest tingitud viga 400 meetri jooksu kurvis. Randaru sõnul on aga ekslik arvata, et see reeglimuudatus teeb sportlaste elu kuidagi kergemaks.

"Kui üle või joonele astumist fikseerib kohtuniku paljas silm, siis väga harva karistatakse võistlejat reaalselt ühe korra joonele astumise eest. Tegemist on ikkagi joonel jooksmisega paar-kolm sammu järjest. See hakkab silma, kohtunik on kindlalt veendunud, et võistleja rikkus määrusi ja siis järgneb see, mis järgnema pidi," lausus Randaru Vikerraadio saates "Spordipühapäev".

"Praegu räägime määruse juures üks kord joonele astumisest, kusjuures joonele võib astuda niimoodi, et üle joone ka ei tohi astuda. Mingisugune jalalaba osa peab olema joonel. Võib küll astuda üle siseraja toru või rajaäärise. Aga 200 või 400 meetri jooksust kolmandal-neljandal rajal joostes endast vasakule jäävale joonele võib astuda, aga üle ei või. Kohtunikel on seda kohutavalt raske fikseerida, arvestades ka seda, et jalg võib ka õhus ju joone kohal olla ja katsu siis seda kindlaks teha."

"Tänapäeva suurvõistlustel, isegi meil suvel peetud Euroopa U-23 meistrivõistlustel on kasutada väga hea videosüsteem, kus rada on täis pikitud statsionaarsete kaameratega, iga võistleja iga samm on nähtav, leitav ja stoppkaadriga fikseeritav ja saab hinnata, kas oli joone peal või kohal ja mitu korda oli ja nii edasi," jätkas Randaru. "Väga palju muutuda ei saa, kui unustame peene tehnoloogia ära."

"Kui kohtuniku silma järgi vaadata, siis olen kindlalt veendunud, et 99 protsenti üks kord joonele astumisi jäid seni lihtsalt fikseerimata. Kohtunik saab oma otsuse teha siis, kui ta on kindlalt veendunud, et võistleja eksis. Aga järgmine huvitav lugu on see, et ühel alal võib ühe korra astuda. Kui Rasmus Mägi peab jooksma neli korda 400 meetri tõkkedistantsi, siis kui ta eeljooksus astub joonele ja poolfinaalis teist korda veel, siis on tema jaoks lips läbi."

Mitmevõistluses on Randaru olukord veelgi karmim, sest kui 400 meetris astud korra joonele ja sama prohmakas peaks juhtuma 1500 meetris, järgneb disklahv. "Kus nüüd selle asja loogika on, ei oska mina öelda, aga teisest küljest, mis puudutab määrust ennast, siis ega see tavaoludest midagi suurt ei muuda, sest pisikesed vääratused jäid niikuinii märkamata puht sellepärast, et inimese silm on inimese silm, aga saab fikseerida siis, kui on olemas vastav tehnika."

Teine reeglimuudatus on seotud kaugus- ja kolmikhüppe paku tabamisega. Varem fikseeriti napp üleastumine siis, kui sportlase naelik jättis paku ees olevale plastiliiniribale jälje. Nüüd seda jälge enam jääma ei pea. Kui kohtuniku hinnangul astub sportlane äratõuke hetkel üle mõttelise joone, võib ta tõsta punase lipu sõltumata sellest, kas naelik jättis jälje või mitte. Peeter Randaru sõnul talle see konkreetne reeglimuudatus meeldib.

"Kaua aega oli kirjutatud niimoodi, et kui võistleja on üle äratõukejoone, mis on mõtteline joon, siis katse ei loe. Siis muidugi tekkis küsimus, millega kohtunik tõestab, et astus üle või ei astunud üle. Tulid appi liivavallid - võib-olla vanemad inimesed veel mäletavad - ja siis tulid plastiliiniliistud," meenutas Randaru.

"Siis leiti ikkagi, et selleks et tõestada, et võistleja astus üle, katse on mittemäärustepärane, peab olema plastiliinil jälg. Mäletame neid telekapilte, kus oli näiteks 13 millimeetrit üle, valge lipp ja mõõdeti ära. Siis mõõdeti 13 millimeetrit veel tulemusele juurde kah, sest mõõta tuleb ikka joonelt. Eks see oli ka narr."

"Nüüd siis on mindud selle peale tagasi, et kui võistleja astub üle äratõukejoone kas siis õhust või on jälge või ei ole, siis tema katse ei loe. Plastiliiniriba ei kao tegelikult ära, aga nüüd lõigatakse indikaatorlauast 7x7 millimeetrit tükk välja, pannakse plastiliini täis ja sisuliselt jääb võistleja ette seitse millimeetrit kõrgemale ulatuv laud, mille esimesed seitse millimeetrit on pehmest plastiliinist."

"Et kui sinna vastu lähed, siis vähemalt ei tee haiget. Aga kas selle plastiliini peale jälg tuleb või mitte, see ei ole enam oluline. Seda võib kasutada, aga võib ka mitte kasutada. Kohtunik ütles, et astus üle - siis ei loe. Kui kohtunik arvab, et ei astunud üle, siis mõõdetakse katse ära," selgitas Randaru. "Nii lihtne see tegelikult ongi."

"Soovitatakse hakata kasutama mingisugust elektroonilist vahendit, optilist valguskiirt äratõukejoone kohal - kui võistleja selle katkestab, siis ei loe ja kui ei katkesta, siis loeb. Sellest räägitakse juba kaks aastat, aga siiamaani ükski tootja seda veel ei paku," kirjeldas Randaru võimalikku tulevikuperspektiivi.

"Siiamaani oli määrustes soovitus, et kui võistleja tahtis kohe jälge näha, siis tuli seda talle näidata. Nüüd jääb see rõõm ära, näidata pole enam midagi. Kehtib ikka see võistlusmääruste punkt, mis ütleb, et kui võistleja või tema võistkond ei ole kohtuniku otsusega rahul, siis peavad nemad tõestama, et kohtunik eksis, mitte kohtunik ei pea tõestama, et temal oli õigus."

Toimetaja: Siim Boikov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: