Viljandi võrkpall tõstab taas pead

Foto: www.viljandivk.ee

Käesoleval hooajal kuulub meeste võrkpalli Eesti kõrgliigasse vaid neli klubi. Kaks Tallinnast, üks Pärnust ja üks Tartust. Võrreldes varasemate hooaegadega on toimunud märkimisväärne tagasiminek. Kõrgliigast on kadunud linnad nagu Kuressaare, Rakvere, Paide või Võru.

Esiliiga paistab vähemalt meeskondade arvu ja geograafia osas oluliselt mitmekesisem. Klubisid teeb kaasa 12. Samas on tänavuse hooaja karikamängud näidanud, et sportliku taseme mõttes laiutab kahe liiga vahel siiski korralik kuristik.

Üks perspektiivikamaid klubisid, mis võiks õnnestumise korral mõne aja pärast kõrgliigasse tõusta ja meistriliigale särtsu juurde anda, on paljude hinnangul Viljandi Võrkpalliklubi.

Praegu on Viljandi esiliigas üheksandal kohal. Linnal on aga võrkpallialaselt kõva ajalugu ning meeskond suudab saali tuua ka publikut. Mõne aja eest liitus Viljandi koosseisuga Bigbank Tartus varumeheks jäänud Siim Tammearu.

Vikerraadio käis Viljandis, kus kohtumise Viljandi Võrkpalliklubi eestvedaja, endise kõrgliiga tasemel sidemängija Tauno Lipuga. Viljandi Võrkpalliklubile puhus Lipp eluvaimu sisse enam-vähem kaks aastat tagasi, 2019. aastal. Eesmärk on üles ehitada tugev klubipüramiid.

"Struktuur on algusest peale olnud kõige tähtsam. Alates lastest kuni täiskasvanuteni välja. Ühtpidi oli juba hea tulla, sest kedagi ees ei olnud - sai hakata nullist tegema. Seitse poissi tol hetkel võrkpallitrennis - eri kasvu ja mõõtu - oli. See ongi alustala," meenutas Lipp. "Meie esmane eesmärk on olnud saada lapsed trenni, sealt kogukonna taha - lapsevanemad, publiku - ja sealt edasi läheb juba täiskasvanute mängu peale."

Kas praegu ajate Viljandi Spordikooliga ühte asja?

Jah, Viljandi Spordikooliga teeme koostööd ja see toimib väga hästi.

See on natuke uskumatu. Kui alguses oli trennis seitse last ja Viljandi on teada-tuntud võrkpallilinn. Kas tulid siia asja tegema ja põhimõtteliselt noortegruppe ei olnudki?

Seis oligi täpselt selline, sest oli teada - mis puutub just poiste võrkpalli -, et spordikoolis kaotatakse poiste võrkpall ära, kui ei tekini mingit drastilist muutust. Tol hetkel mina see drastiline muutus olin. Tänaseks päevaks on see number kümnekordistunud.

Kui meeskond esiliigas platsile läheb, siis kui palju on päris Viljandi võrkpallureid?

Päris palju. Alustasime, et hoida seda joont, et meil oleks mingi seos Viljandiga. Ei oska protsentuaalselt öelda, aga meil on kaks-kolm mängijat, kel puudub Viljandiga konkreetne seos. Ülejäänud ikkagi kas elavad siin, on käinud siin spordikoolis või Viljandis õppinud.

Kui te alustasite, siis see oli väga bravuurikas. Oli kohe näha, et rahvas aitab kaasa. Kujutan ette, et aeg ei ole olnud lihtne seda rahvast saalis hoida. Kuidas praegu inimesed mängudel käivad ja milline on selles osas teie visioon?

Tähtis ongi neid inimesi hoida, kes parasjagu on. Publikul ei ole ka saali tulek tehtud väga lihtsaks. Kaks tundi maskis saalis veeta ei ole tõenäoliselt kõige meeldivam. Aga jah - numbritest rääkides julgen tänasel päeval väita, et meil ei käi vähem publikut esiliiga kohtumistel kui ükstaspuha, mis meistriliiga klubi kodumängudel. See number on tänasel päeval selline nagu saabki olla. Aga kui piirangud veel nii tugevad ei olnud, siis meie publikurekord oli ligemale 500.

Ja need olid häälekad fännid? Suutsite juba sellega vastasmeeskonda heas mõttes ehmatada.

Üks asi, et meil on poisse. Meie klubistruktuur on üles ehitatud ka harrastusvõrkpalli peale. Meil on harrastusvõrkpallinaiskond ja lisaks ka -meeskond. Sellest hooajast ka poistegrupp, kes mängib rahvaliigat. Ainuüksi meie klubi liikmeid on tänasel päeval Viljandi maakonna peale ligemale 200. Loomulikult, kui saad särgi selga, millega mängib näiteks Meelis Kivisild, siis tunned seda seost natuke rohkem. Plaksutad tõenäoliselt natuke kõvemini.

Kui palju on teil treenereid? Kui suureks on klubi juba kasvanud?

Igapäevatööl on lisaks minule veel viis inimest: üldfüüsilise treener, füsioterapeut, noortetreener, meie sotsiaalmeediaga tegelev inimene ja kodumängude korraldada. Klubi on täitsa arvestatav tasemel igapäevatöö mõistes. Plaan Viljandisse klubi teha on väga lihtne. Mulle meeldib mu kodulinn Viljandi, mulle meeldib võrkpall - see ongi mõeldud pikaajalise projektina. Tänu sellele ehitame seda struktuuri oluliselt kauem üles, et jõuda ühel päeval püramiidi tippu.

Kõik ootavad, millal tulete heas mõttes naljaga pooleks Eesti võrkpalliliigat päästma oma kohalolekuga meistriliigas. Millal on aeg küps, et sellele reaalselt mõtlema hakata?

Reaalselt rääkides on puhtalt finantsi taga. Finants on tänasel päeval asendamatu ja ilma finantsita meistriliigasse nalja tegema tulla pole mõtet. See on kindlasti üks kõige olulisem argument. Teine on see, et oma noored hakkaks kasvama niimoodi peale, et nad täidaks pinkide otsad ära, mis tähendab klubile väiksemat eelarvet - noored poisid on treeningutel olemas, nad on motiveeritud ja tahavad. Ma ei viskaks ette mingisugust kindlat aastaarvu, sest me ei tea, mis meil üleüldine olukord toob. Eelmine hooaeg jäi meile kindlasti poolikuks, ei saa lugeda seda terveks hooajaks. Aga see aeg kindlasti ühel päeval tuleb.

Kui Viljandis on inimesed saalis, siis ühel hetkel nad võib-olla ei rahuldu esiliigaga. Et nad tahaks juba näha kodumaa tippe siin mängimas.

Ma nõustun ja seda neile ka pakun. Mida olen kõrvalaladelt vaadanud ja mis mulle hästi sümpatiseerib, on Viimsi korvpalliklubi. Ma arvan, et me ajame natuke sarnast joont.

Toimetaja: Siim Boikov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: