Port: on mõeldav, et meeste ja naiste kõrvale luuakse eraldi võistlusklass
Jooksjad, kelle seksuaalne areng normaalsest erineb, ei saa võistelda distantsidel 400 meetrist ühe miili ehk 1,6 kilomeetrini, kui ei olda nõus ravimite või operatsiooni abil meessuguhormoonide taset vähendama. Tallinna ülikooli spordibioloogia professori Kristjan Port ja Eesti kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi selgitasid Vikerraadiole antud intervjuus, kuidas Rahvusvahelise kergejõustikuliit otsuseni jõudis.
Kolmandal augustil võitis alles 18-aastane Namiibia jooksja Christine Mboma Tokyo olümpiamängudel 200 meetri jooksus hõbemedali. Teda suutis edestada vaid Jamaika täht Elaine Thompson-Herah. Mboma aeg 21,81 oli veel 16 sajandikku kiirem kui tema poolfinaalis joostud eelmine juunioride maailmarekord ja Aafrika rekord. Kuu aega hiljem kärpis ta Zürichis rekordist veel kolm sajandikku, vahepeal jõudis ta veenva ülekaaluga tulla ka juunioride maailmameistriks.
Selles väga kiires 200 meetri jooksu Tokyo olümpiafinaalis sai kuuenda koha Mboma samuti alles 18-aastane koondisekaaslane Beatrice Masilingi, kes võitis mõni nädal hiljem omavanuste maailmameistrivõistlustelt kaks hõbedat. Paljud spordisõbrad olid noorte talentide nii ootamatust esiletõusust rabatud. Kahtlemata ongi Mboma ja Masilingi kiire areng olnud vaimustav. Imeaegade ja medalivõitude taustal hargneb aga vastuoluline lugu.
Vahetult enne olümpiamänge said Mboma ja Masilingi teada, et oma põhialal, 400 m jooksus nad olümpial võistelda ei saa, sest nende loomulik testosteroonitase on lubatust kõrgem. Nimelt sätestab reegel, et normist kõrgema testosteroonitasemega naissportlased ei tohi osaleda jooksualadel 400 meetrist miilini. Mboma ja Masilingi plaanisid aga algselt olümpial kaasa teha just 400 meetri jooksus – hooaja alguses läbis Mboma 400 meetrit fenomenaalse ajaga 48,54. Aeg, mis tänaseks on edetabelitest kustutatud, aga annaks talle kõigi aegade edetabelis kõrge seitsmenda koha.
Mboma ja Masilingi said küll olümpial võistelda, aga pidid seda tegema 200 meetri jooksus. Lühematel distantsidel osalemisel nende kõrge testosteroonitase takistuseks ei saa.
Mõistagi algasid taas kirglikud arutelud. Paljud leidsid, et loomulikult kõrge testosteroonitasemega Mboma ja Masilingi ei saa sinna midagi parata ja neile tehti põhialalt eemalejätmisega liiga. On aga ka neid, kelle arvates ei tohiks Namiibia talente üldse starti lubada, sest nende testosteroonitase annab neile eelise ka lühematel võistlusmaadel.
Paralleele hakati tõmbama Lõuna-Aafrika jooksja Caster Semenya kaasusega. Kahekordne 800 meetri jooksu olümpiavõitja ja kolmekordne maailmameister on kogu oma eduka karjääri jooksul pidanud võitlema õiguse eest võistelda naiste seas. Kui selgus, et uus reegel ei lubaks tal edaspidi oma põhialal võistelda, asus ta Rahvusvahelise kergejõustikuliidu (WA) vastu võitlusse. 2019. aasta mais lükkas Rahvusvaheline Spordiarbitraaž tema kaebuse aga tagasi. Semenyat ei toetanud ka Šveitsi ülemkohus ja nii jäigi tituleeritud sportlasel võistlemata Doha maailmameistrivõistlustel ja Tokyo olümpiamängudel. Tänavu veebruaris pöördus Semenya Euroopa Inimiõiguste Kohtu poole. Sportlase sõnul on kogu saaga mõjunud talle vaimselt ja füüsiliselt laastavalt. Tõsise jälje on jätnud ka erinevate ravimitega testosteroonitaseme kunstlik langetamine.
Kas kergejõustiku jooksualadel kehtiv reegel on diskrimineeriv või peaks sarnase reegli hoopis kehtestama ka teistel aladel? Kuidas teha reegleid nii, et kellelgi poleks ebaausat eelist, aga kõik saaksid võimaluse võrdsetel alustel konkureerida? Tallinna ülikooli spordibioloogia professori Kristjan Pordi sõnul tuleb meeles pidada, et otsus piirata kõrgema testosteroonitasemega naiste võistlemist teatud jooksualadel pole õhust võetud.
"Selle reegli üle on arutletud. Ei ole lihtsalt nii, et tuli väike seltskond kokku ja otsustas. Kuna WA on juba korra arbitraaži kaudu saanud vastu näppe ja nad pidid põhjendama, miks nende reeglid on taolised. Ei saa öelda, et see rahuldaks kõiki osapooli. Selle reegli moodustamisel oli arvamusi, et võib-olla tuleks skaalat laiendada või teisiti käsitelda. Kuna me näeme milline see lõppotsus on, siis me peame usaldama et WA-d. Me ei saa öelda, et reeglid on vildakad, reeglid tehakse ikka parima välja nägemise järgi. WA on huvitatud, et kergejõustik oleks kättesaadav võimalikult paljudele. Kitsas koht on pigem see, kuidas ühiskond seda kõike tõlgendab. Inimesed, kes ei ole hästi informeeritud reageerivad emotsionaalselt ja kindlasti on huvigruppe, kes kasutavad seda rahutust ära."
Ka Eesti kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi rõhub sellele, et vastuolulise reegli väljatöötamise taga on aastatepikkune töö. "Seda reeglit on minu hinnangul üle kümne aasta arutatud ja see on läbinud mitu teaduslikku analüüsi. Miski ei välista, et neid hakatakse uuesti muutma."
"Inimlikust vaatevinklist on asjaolusid, mida on raske mõista, aga teisest küljest noored sattusid avalikku huviorbiiti alles viimaste aasta jooksul. Esimestel võistlustel keegi ei mõelnud, nende testosteroonitasemele," lisas Teigamägi.
Oluline on aru saada, kui suure teemaga maailma spordis ja kergejõustikus üldse tegemist on. Kas see puudutab vaid käputäit sportlasi või on see kergejõustiku tulevikku silmas pidades üks olulisemaid küsimusi. "Mingitel hetkedel selles räägitakse rohkem, aga ma ei ütleks, et see teema oleks esiviie teema," ütles Teigamägi.
Kristjan Pordi sõnul räägitakse loomulikult kõrge testosteroonitasemega sportlastest laiemas plaanis järjest rohkem. "Olen pigem täheldanud seda, et asjast on hakatud paremini aru saama, sest varem ei saadud aru. Ajakirjandusel on ka suur roll."
Kristjan Port toonitab, et sportlaste soolise arengu ja testosterooni küsimust on teadlased palju uurinud. "Neid uuringuid on tehtud. Kogu ühiskonnas on tähele panud, et kõik ei jagune meesteks ja naisteks. Sport on selekteeriv ja, kes on mingis alas edukas sinna kuuluvad tüpaažid. Testosterooni muutuste esinemissagedus spordis on naisterahvastel üle 40 korra suurem, kui tavapopulatsioonis."
Omaette küsimus on see, kui suure eelise kõrgem testosteroonitase spordis üldse annab. "Kogu teadus koosneb poolt ja vastu argumentides. Erinevate uuringute tulemusel saadakse erinevaid vastuseid. Otsuste kogu vaatab mõlemad pooled üle ja kõikidel osapooltel on võimalik apelleerida."
Kristjan Pordi sõnul on meelevaldne väita, et kõrge testosteroonitasemega noortele Namiibia jooksjatele tehakse liiga ja neid lausa diskrimineeritakse, kui neid ei lubata teatud jooksualadel starti.
Niisiis on Kristjan Pordi hinnangul täiesti mõeldav, et meeste ja naiste võistlusklasside kõrvale luuakse tulevikus eraldi võistlusklass testosteroonitaseme eripäradega atleetidele ehk nn vahesoost sportlastele.
"Jämedalt võib öelda, et praegu jagatakse klassid meesteks ja naisteks. Caster Semenya ja teised analoogsesse olukorda sattunud naised toovad esile, et ühiskonnas on teised tunnused ka, mille alusel ei saa öelda, kas ta kuulub meeste või naiste klassi. See on kogu inimkonnale oluline teabe kogumise koht."
Eesti kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi ütleb, et kolmanda võistlusklassi loomine on pelgalt üks õhku visatud mõte ja vähemalt praegu selles suunas ühtegi konkreetset sammu astutud ei ole.
Piiridesse mahtumiseks ja oma võimaluste parandamiseks on kõrge testosteroonitasemega naissportlastele ühe võimalusena välja käidud ravimitega testosteroonitaseme langetamine. Caster Semenya sõnul olid aastatepikkusel selliste ravimite kasutamisel tema organismile laastavad tagajärjed. Ka Kristjan Port ei pea sellist lahendust õigeks.
Kokkuvõttes on kindel see, et loomulikult kõrge testosteroonitasemega naissportlasi on ja ka nemad peavad saama oma võimaluse. Christine Mboma ja Beatrice Masilingi on naised vaatamata sellele, et nende testosteroonitase ületab norme. Nemad on siinkohal eredad näited, sest nende tulemused on erakordselt head, aga nad pole kindlasti ainsad, keda see teema otseselt puudutab. Mõjutab see otseselt ju ka nende konkurente. Praegu kehtivaid reegleid esialgu muuta plaanis ei ole, eraldi võistlusklassi loomisest on vara rääkida. Aeg näitab, milline on Mboma ja Masilingi edasine areng ja kas neil avaneb ausa konkurentsi tingimustes võimalus oma võimete täielikuks realiseerimiseks.
Toimetaja: Kirte Katrin Sarevet