Üpraus näitas "Pealtnägijale" pilti, kus ta umbes nelja-aastaselt oli koos isaga Pärnu jõel jeti seljas. Kuusteist aastat pärast selle pildi tegemist on ta jetispordis maailmameistrivõistluste hõbe- ja pronksmedali omanik, Euroopa meister ja eelmise aasta naiste reitingutabelis oma klassis maailma esinumber.

"Selles mõttes ma ei ole traditsiooniline sportlane, kes alustab juuniorklassidest ja siis läheb täiskasvanutesse. Minu esimene täishooaeg oli 2017 ja 2018 olin juba täiskasvanute MM-il," rääkis Üpraus. "Olin natuke sõitnud, paar võistlust kaasa teinud, ma arvan, et 2013 oli äkki esimene võistlus üldse, ka kohe meeste kõige kõrgemas kategoorias, kuna minu võistlusmasin oli nii võimsas kategoorias. Ja siis 2018 kohe MM-ile ja esimene sõit olin äkki kuues... ja hooaja lõpetasin pronksiga."

Kui 20-aastase pärnulanna pani jeti sanga motosportlasest isa, siis Harjumaalt pärit sama vana Sanna Aaslav-Kaasik on pärit lausa veemotodünastiast – tipptasemel on vormelpaatidega kihutanud nii tema vanaisa Lembit, isa Uku kui onud. Sanna on suguvõsa ainus naispiloot, aga mingit allahindlust ei saa – selle tõestuseks on kas või tänavune maailmameistri tiitel F-125 klassis.

"Siiani on imeline olnud. Ta on piisavalt kiire... võib-olla võiks isegi natuke kiirem olla. Konkurents on väga põnev, mina vist hetkel olen kõige noorem, nüüd tuleb siia klassi ka Eesti klubist Joonas Lember, kes on 16-17. Ja minu kõige suurem konkurent on 70-aastane Poola mees," avaldas Aaslav-Kaasik. "Hetkel võistlen ainult meestega. Ühtegi naist ei ole jõudnud sinna klassi veel minuga."

Küsimusele, kas see tuli üllatusena, et Sanna tahab veemotoga tegeleda, vastas tema isa Uku Aaslav-Kaasik: "Ega ta tegelikult ei tulnud, mina olen täitsa titest saadik olnud veemotos sees, kuna isa oli veemotokas. Mul õnnestus kolm tütart saada, siis kõik naersid, et sul on tütred, mina ütlesin, et ei ole hullu, keegi ikka sõitma hakkab tütardest. Keskmine tütar Sanna hakkas huvi tundma võistluste vastu, mõtlesin, et miks mitte. Proovime ära, mõtlesin, et vaatab, kuidas õnnestub ja... tegelikult õnnestus."

Arusaadavalt on veemoto kandepind võrreldes n-ö suurte spordialadega väiksem, kuid nii jettides kui paatides on hulk erinevaid klasse, võistlejaid, sarjasid ja rahvusvahelisi tiitlivõistlusi. Lihtsalt öeldes sõidetakse vormelitega peamiselt siseveekogudel, naised-mehed võistlevad koos, suuremad mõõduvõtmised toimuvad Euroopas ja eestlased on olnud läbi aegade väga edukad, näiteks mullu võitis Sanna ees samas klassis MM-kulla tema onu Erik-Aaslav Kaasik.

"Meie konkurents oli minu meelest kõige põnevam üldse, ta on mu onu. Ta on mulle nii kallis, aga see on nii naljakas, kuidas vee peal olles on ikka, et ahh, tahaks mööda," muheles Sanna Aaslav-Kaasik.

Jettidel võisteldakse ka avamerel ehk suurtes lainetes, naistel-meestel on eraldi klassid ning tugevad võistlused toimuvad peale Euroopa ka eksootilistes paigus üle maailma. Seetõttu ongi näiteks nii, et Sanna Aaslav-Kaasiku võistlushooaeg parasjagu lõpeb, aga Üprausil püsib kalender veel tihe.

"Mulle meeldib veekogu ja adrenaliin, mis sa sellest saad. Minu jaoks on ta väga turvaline ala, sest ikkagi vesi – kui sa kukud, midagi ei juhtu, samas sa saad võistelda nii piiri peal kiirustega ja teistest nii sentimeetri kaugusel sõita, et see pakub seda põnevust," tunnistas Üpraus.

Üllatav on, et mõlema neiu võistlussõidukid ehitatakse sisuliselt nende kehamõõtude järgi spetsiaalselt. Üpraus võistleb 260-kilosel jetil, mis saavutab kuni 110 kilomeetrit tunnis ja pannakse komponentidest kokku meeskonna poolt, kuhu kuuluvad tema isa Egon ja kaksikvend Ralf. Aaslav-Kaasiku ligi 200 kilo kaaluva paadi tippkiirus on 145 kilomeetrit tunnis ja selle ehitab tiim, kuhu kuuluvad tema isa ja onu, ise nullist valmis, ainult mootor tuleb tehasest Itaalias.

"Selle klassi eripära ongi see, et siin paadis olen kõhuli," selgitas Sanna Aaslav-Kaasik. "Olen siin kõhuli, vaatan klaasist välja, ühes käes on mul rool, teises on gaas. Siis mul on suretus käe küljes – see on selline kahvel, mis käib siia nupu külge ja kui ma peaks mingil moel paadist välja lendama, siis see tuleb ära, paat jääb seisma."

Mõlemad neiud alustasid tipptasemel võistlemist keskkoolis ja jätkavad kõrgkooli kõrvalt. Aaslav-Kaasik läbis tänavu kaitseväe ajateenistuse vahipataljonis ja õpib sügisest tervishoiu kõrgkoolis õendust. Üpraus aga tudeerib Mainori ettevõtluskõrgkoolis turundust, ärijuhtimist ja sellest aastast veel lisaerialana personalijuhtimist.

Ehkki mõlemad kinnitavad, et tegu on ohutu spordialaga, on napikaid olnud mõlemal. Näiteks Aaslav-Kaasikul juhtu tänavu augustis MM-sarja etapil Ukrainas õnnetus, kus kardeti juba kõige halvemat. 

"See oli minu jaoks väga šokeeriv. See oli stardikurv ja täpselt see konkurent – see 70-aastane vanamees –, kellega meil oli ammu olnud see, et talle ilmselt ei meeldi, et tuleb mingi noor tüdruk ja sõidab paremini. Ja siis oligi õnnetult stardikurvis, tema valis trajektoori kaugemalt tulles, et tema keerab poi lähedamalt ja mina ei saa lihtsalt keerata selle paadiga järsult, see sureb välja muidu ja ma ei saa seda lihtsalt ellu äratada, ma pean katkestama...," kirjeldas Aaslav-Kaasik juhtunud. "Vajusin välja ja nägin, kuidas ma vajun talle külje pealt sisse. Keerasin pea ära, sest ma teadsin, et siit ei tule midagi ilusat. Järgmine hetk ärkasin tagurpidi vees olles, ikka veel gondel oli peal, mis on üllatav. Pidin välja ronima sealt ja siis ronisin paadi kõrvale. Olin nii suures šokis ja pidevalt teadvusel-teadvuseta, teadvusel-teadvuseta. Paat oli tagurpidi, ma ronisin paadi põhja peale. Seal ma siis pikutasin rahulikult ja proovisin oma teadvust tagasi saada."

 "Me ju teame neid ohte, mis valitsevad. See võib juhtuda nii silmapilk, sekundi murdosa jooksul. Mingi vale liigutus ja ongi õnnetus käes. Seal peab olema tegelikult väga keskendunud, väga keskendunud," lisas isa Uku Aaslav-Kaasik.

"Kui ma sinna ploti peale tulin päästekaatrist, nägin oma isa ja ütlesin talle, et kõik on korras, mu pea lihtsalt valutab, aga tee mu paat korda palun! Palun tee mu paat korda, see on väga tähtis!" rääkis Sanna Aaslav-Kaasik. "Sest ma olin juba ühe etapi võitnud, ma ei olnud nõus nüüd alla andma."

"Ja nii kui haiglast tagasi tulin, hotelli, riided vahetasin ära, sest ma olin ikka veel läbimärja kombega... ja siis parandasime 12-ni õhtul paati," jätkas Sanna Aaslav-Kaasik. "See oli täielikult ühe külje pealt pooleks. Parandasime seda, peaasi, et saaksin endale mingisugusedki punktid kätte ja mis ma saavutasin, oli kuues koht. Ja kui sa mõtled, et avarii ja kuues koht, kuidas sa tuled sealt tippu? Siis tundub, et kõik on võimalik."

"Kindlasti on mulle sisse sõidetud ja mina olen kellelegi sisse sõitnud ja küljed on sinised," mõtiskles Üpraus. "Sinikad on täiesti tavalised asjad, mul hetkel käed ja jalad on ka sinised eelmisest võistlusest, seda ei pane tähelegi. Püstistel jettidel, millega mina sõidan, ei rauge hoog nii kiiresti, kokkupõrkeid ikka on. Õnneks need masinad on nii suured, et enamasti saab kahju masin, mitte küll sõitja. Ja siis on vaja lihtsalt pintsliga lappida seal või natukene kere parandada…"

Viimati juhtus Sanna Aaslav-Kaasikuga õnnetus septembris Euroopa meistrivõistlustel, kui nii tema kui ka paat tegid paraja õhulennu.

On suur eksiarvamus, et motosportlased ei tee füüsilist trenni ning loeb ainult mootori võimekus ja mehhaanikute osavus.

"Füüsiliselt on kõige raskem kindlasti roolist kinnihoidmine. Pead ühe käega keerama rooli ja hoidma seda paigal," selgitas Aaslav-Kaasik. "See on kindlasti minu jaoks kõige raskem. Ka minu onu Erik ütles, et tal käsi läheb lõpus krampi, lihtsalt ei jaksa enam. Ja mis veel on, et seljalihased väsivad ära ajapikku, pead kogu aeg olema väljasirutatud asendis, nagu kõhuli. See on kindlasti raske."

"Üks võistlussõit nõuab head füüsilist vormi. 15 minutit pluss üks ring on meil üks võidusõit, see tähendab seda, et sa pead olema vormis, sul peab olema vastupidavust, sul peab olema jõudu, sa pead olema terav," loetles Üpraus. "Minu treeningkavasse kuulub ikkagi igapäevane üldfüüsiline, pluss siis sõidutunnid ja trennid."

Kahel viimasel aastal mahtus Jasmiin Üpraus Eesti parimate sportlaste valimisel esikuuikusse, ta on võitnud riigi spordipreemia ja valitud kaks aastat järjest aasta jetisportlaseks. Kuna tänavune MM-karussell alles algas, seisavad tal hilissügisel ja talvel ees võistlused Kuveidis, Saudi-Araabias ja Araabia Ühendemiraatides.

"See hooaeg on kindlasti huvitav, sest mul on üks nulliring ühest sõidust. See tähendab, et tuleb võtta maksimum igast ülejäänud sõidust, mis võib-olla on isegi pingevabam, ei ole vaja mõelda, kas nüüd peab tagasi hoidma, vaid pead andma endast kõik, mis anda. Lootust kindlasti on, poodium on absoluutselt eesmärgiks sellel hooajal," avaldas ta.

Kõrgemale, kaugemale, kiiremini – nii võib kokku võtta meie peategelaste ambitsioonid spordis. Kui Üprausi jaoks oleks kõik alla MM-medali sel hooajal pettumus, siis Aaslav-Kaasik tahab järgmisel hooajal tõusta võimsamasse ja mainekamasse F-500 paadiklassi, kus maailmameistriks krooniti sel sügisel samuti eestlane, Erko Aabrams.

"See oli mu kõige suurem motivatsioon. Olen isale seda juttu nüüd kümme aastat järjest rääkinud, et kas ma ikka võiks proovida ja ma prooviks... ja nüüd lõpuks imekombel ta oli nõus ja tundub, et see plaan saab teoks, loodetavasti järgmine aasta," rõõmustas Aaslav-Kaasik.

"Mulle selles mõttes võita muidugi meeldib, aga kogu see sport, inimesed, kes seal ümber on… ma tean, kui palju ma ise sinna panustan, pigem see annab seda motivatsiooni edasi teha," mõtiskles Üpraus. "Minul ei mängi nii palju rolli, kas ma olen viies või kolmas või esimene, tahan kindlasti edasi teha, sest ma tean, et lõpuks ma ikkagi suudan võita ja olla seal kõige kõrgemal kohal."