Horvaatia MK-etapilt võidetud hõbemedal oli Imalale üle pika aja esimene - seda enam veel taas Eesti koondises maadeldes. Alistanud järjest kolm vastast, jäi ta finaalis alla horvaadi judokale. Hõbe teeb rõõmu, natuke jäi kuldki kripeldama.

"Natukene jäi puudu, oleks tahtnud ikkagi rohkem, ja eks järgmine kord paremini," lausus Imala ERR-ile. "Muidu läks võistlus hästi. Vorm ei olnud muidugi kõige parem, oleks saanud ka parem olla, aga muidu maadlesin okeilt. Eks alati on detaile, mida saab paremini teha ja eks siis järgmine kord saabki veel paremat tulemust sihtida."

Juunis sai Imala MM-il kuni 100 kg kaalutategoorias üheksanda koha. "Seal oli näha, et olen selle sammu edasi teinud, level [tase - toim] on jälle kõrgem, ma olen võimeline tipptasemel võistlema, maailma parimatega maadlema ja võitma ka," lausus judoka. "Nii et selles mõttes see oli väga hea võistlus, aga eks alati oleks tahtnud natukene paremat tulemust."

Lapsena perega Šveitsi kolinud ja seal 13 aastat judotrennis käinud ning aasta alguses tagasi Eestisse kolinud Imalal on sihiks hea koht Pariisi olümpialt, samuti iga-aastased tiitlivõistlused. Šveitsi taset annab Eestiga võrrelda, kuid inimjõudu napib.

"Judo on selline sport, kus sa pead lihtsalt väga palju maadlema ja ka erinevate maadlusstiilidega," ütles Imala. "Kui sul on üks või kaks inimest, kes on õiges kaalukategoorias, kes teevad sinuga igapäevaselt, siis seda jääb ikkagi natuke väheks. Sellepärast peame ikkagi päris palju välismaal laagrites käima ja ikkagi välismaal maadlema."