Ma ei vaidle, et lõppenud võrkpalli EM-valikturniir jättis tulemuse osas soovida. Ometi soovin välja tuua ka mitmeid asjaolusid, miks äsja lõppenud võrkpallipidu panustab tulevikule hindamatul moel.

Inspiratsioon nooremale põlvkonnale

Suurhallis korraldatud võrkpallipidu pakkus emotsiooni erinevatele vanusegruppidele, eriti aga noorematele võrkpallihuvilistele. Neile, kes on veel otsustamas, millise spordiala juurde jääda, toodi sõnum otse kätte: vali võrkpall. Ilmselt mõjutab suursugune tähistamine ka lapsevanemaid, kes elavad kaasa ja söandavad enam toetada enda võsukeste võrkpalliidu. Alaliit näitas igakülgselt, et võrkpallis saavutusi tähistatakse, mängudele elatakse kaasa ja pingutusi pannakse tähele. Millisel muul moel on võimalik noormängijate motivatsiooni paremini tõsta?

Teiseks pakkus toimunud valikturniir ainulaadset kogemust näha kõrgel tasemel võrkpalli, koguni olümpiavõitjaid. Nii oli väärtuslik jälgida, kuidas olümpiavõitjad võistluseks valmistuvad, kuidas mängueelset meeleolu loovad, ilmselt on ka tehnikast ühtteist kõrva taha panna. Kuna tipptase toodi koju kätte, tundus see palju reaalsem ja motiveerivam. Sellisel moel vaatluspraktikat ei saa ühelgi noortevõistlusel ega kontrollmängus eakaaslastega.

Nähtav kohalikule kogukonnale

Lisaks pallisaalis ette võetud korralduslikule ja turunduslikele meistritöödele on äärmiselt väärtuslik silmapaistmine väljaspool võistlusplatsi. Kuigi Eesti on olnud lavaks mitmetele nimekatele võistlustele, tajusin Tallinnas esimest korda, et spordiala püüab puudutada tavalist linnaelanikku, kes juhtub läbi kesklinna jalutama. Kui Jyväskyläs on ralli, kajastatakse seda üle linna valjuhääldite kaudu. Kui Prantsusmaa võidab jalgpallimängu, on Pariisis toimuv melu kirjeldamatu. Sest rahvusvaheline suurvõistlus mõjutab tervet kogukonda ning minu arvates astusid võrkpallurid olulise sammu, et levitada Eestiski emotsiooni, mida sport saab ainulaadsel moel pakkuda.

Julgustus teistele spordialadele

EM-valikturniiri korraldamist ei saa alahinnata selles osas, mida see pakub teistele spordialadele, nii üksikisiku kui organisatsiooni vaates. Märkasin mängul publiku seas ühe teise spordiala neiut oma noortekoondise särgis – võimalik, et see on ta ainuke sinine särk, aga on tõenäolisem, et ta soovib näidata oma kuuluvust Eesti suurde spordiperre näitamaks, et temagi teeb igapäevaselt tööd selle nimel, et kunagi publik ka temale kaasa elaks.

Teistele alaliitudele on võistluste korraldamisest kõrva taha panna mitmeid võtteid, mida spordivõistluste korraldamisel meeles pidada nii fännide kaasamise kui üksikasjade läbimõtlemise poolest. Imetlusväärne on seegi, kui järelejätmatult korraldajad enda spordialale ise kaasa elasid ja nagu nähtub, see nakkas.

Roosna viitab võrkpalliraamatus tabavalt pidevale heitlusele Eesti võrkpallis: kas jahtida kohe tulemust või panustada tulevikule? Kuigi seekord jäi jaht kesiseks, on mitmes mõttes tehtud tugevad panused tulevikule. Võrkpallurid on servinud end otse Eesti spordi südamesse ja sealt neid välja saada on ilmvõimatu.