Üritust korraldasid ühiselt kaks rahvusvahelist spordiajaloo ühingut. Peamine korraldaja oli Euroopa Spordiajaloo Komitee ehk CESH. Lisaks lõi kaasa Rahvusvaheline Kehakultuuri- ja Spordiajaloo Ühing ehk ISHPES. Kaks aastat tagasi oli Vedrul võimalus osaleda just ISHPES-i ümmargusel, järjekorras 20. kongressil.

CESH ja ISHPES on pealtnäha küllaltki sarnased organisatsioonid ning ka vanust on neil enam-vähem ühepalju – umbes 25-30 aastat.

Kongressil viibisid mitmed tunnustatud spordiajaloolased, oma valdkonna tipptegijad. Üks värvikam neist on sakslasest professor Arnd Krüger. 77-aastane Krüger oli ise omal ajal kõrgel tasemel sportlane. Ta esindas Lääne-Saksamaad 1968.-ndal aastal Mexico City's toimunud olümpiamängudel, kus jõudis 1500 meetri jooksus poolfinaali.

Hilisema akadeemilise karjääri jooksul juhendas Krüger suurusjärgus 60 doktoritööd.

Krüger on ka üks CESH-i asutajaliikmeid ning esimene president. Seejuures pidas CESH teise spordiajaloo ühingu ehk ISHPES-iga ühist kongressi üldse esmakordselt. Inimesed on vestlustes ikka maininud, et need kaks organisatsiooni on algusest peale veidi ka rivaalitsenud.

Algusest peale CESH-i tegemiste juures viibinud Krüger ütleb aga, et tema rivaliteeti ei näe ja et tarvis läheb mõlemat organisatsiooni.

"Mina tegelikult rivaliteeti ei näe, sest paljud inimesed kuuluvad mõlemasse organisatsiooni. Küsimus on tegelikult selles, kas aastas peaks olema üks või kaks rahvusvahelist kohtumist, või peaks olema vaid üks kahe aasta tagant," rääkis professor Krüger.

"Probleem on aga järgmine. Kui oled juba tunnustatud uurija, keda üritustele kõnelema kutsutakse, siis võiks ju organisatsioon kohtuda korra kahe aasta tagant. Aga noore uurija jaoks, kes oma tööd presenteerima peab, ei pruugi isegi kahest kohtumisest aastas piisata. Seega on küsimus selles, kellele organisatsiooni suunad."

"Kui liikmed on kogenud uurijad, piisab ühest organisatsioonist. Noorte teadlaste puhul on kaks organisatsiooni hea. Ja põhimõtteliselt on nii Põhja-Ameerikas, Austraalias, Aasias, Jaapanis oma spordiajaloolaste ühendus olemas. Kontinentide põhiselt on neid mitmeid. Miks ei peaks siis sellist olema Euroopas?" mõtiskles Krüger.

CESH-i presidendi ametit asus värskelt täitma laia rahvusvahelise haardega ajaloodoktor Daphne Bolz, kes on spordiajaloo alal töötanud nii Prantsusmaal, Saksamaal kui Suurbritannias. Ta valdab paljusid keeli.

Bolzi sõnul on CESH viimase kümnendi jooksul kasvanud. Praegu on liikmeid umbes 120, kellest suurem osa tuleb Euroopast. Ka Bolz usub, et kaks organisatsiooni mahuvad Euroopasse kenasti ära.

"Tänapäevane sport kujunes välja Suurbritannias ja levis sealt üle maailma, eriti selgelt Euroopasse. Ma arvan, et Euroopas on spordi mõttes olemas ühine identiteet. On tähtis sellest ühisest pärandist aru saada ja seda analüüsida," tõdes doktor Bolz.

"CESH just seda teebki: toob nende teemadega töötavad ajaloolased kokku. Aga uurijate teadmised ja riigisisesed traditsioonid erinevad. Sama teeb ISHPES, mis on aga tõesti globaalne. Viimastel aastatel on nad eriti Aasia-suunal kasvanud. Mõlemad organisatsioonid toovad kasu, annavad võimaluse erinevate vaatenurkade avamiseks."

"Euroopa spordiajaloolasena on huvitav teada, mida ka Aasias või USA-s või Austraalias tehakse. Spordiajalugu on laiem, kui see, mida me Euroopas teeme. Aga võrdlus on alati huvitav," kinnitas Bolz.

ISHPES-i presidendina astus Lissabonis ametisse professor Pierre-Olaf Schut, kes töötab igapäevaselt Pariisis. ISHPES korraldas oma kongressi eelmisel aastal virtuaalselt, nüüdne üritus koos CESH-iga viidi läbi niiöelda hübriidkujul. See tähendas, et paljud ettekanded toimusid internetis, Zoom'i vahendusel.

ISHPES-i presidendina on Schutil organisatsiooni silmas pidades kaks põhilist eesmärki. "ISHPES-il läheb praegu hästi. Meil on konverents, anname välja auhindu, teeme koostööd maineka ajakirjaga "The International Journal of the History of Sports", korraldame suvekooli. Tegevust on palju," sõnas Schut.

"Põhilisi väljakutseid on minu jaoks kaks. Esiteks tuleb taastada see aktiivsus, mis meil oli enne koroonapandeemiat. Teine väljakutse on seotud organisatsiooni juhtimisega." 

Loomulikult presenteeriti CESH-i ja ISHPES-i kongressil erinevat laadi uurimusi. Peateema ehk sport ja poliitika määras siiski palju.

Seejuures tuleb rõhutada, et Eesti vastu äratati üles suurt huvi. Tutvusime näiteks veidi põhjalikumalt prantslastega, kes koostavad praegu andmebaasi NSV Liidu esindajatest rahvusvahelistes spordiorganisatsioonides. Neile pakkusid palju huvi nii siinkõneleja kui teise kohal viibinud eestlase Daimar Lelle teadmised.

Daimar Lell on ISHPES-i rahvusvahelistel üritustel nüüdseks osalenud 11 korda. Tegemist on Eesti Spordiajaloo Seltsi liikme ja endise Eesti Spordimuuseumi direktoriga.

"Algusaegadel kutsus põnevus, et näha maailma, neid inimesi ja tegeleda endale südamelähedase ajaga. Siin käies on tekkinud tore perekond, õlg-õla tunne. Kohtad vanu tuttavaid ja sõpru, aga leiad alati ka mõne uue ja põneva persooni. Nendest kohtumistest ja kontaktidest kasvab vahel päris tore asi välja, minevikus näiteks mõni näituseidee või ühise ürituse korraldamise idee," rääkis Lell.

"Meil tuli endal mõte 2008. aastal see üritus Eestis korraldada ja ma arvan, et see õnnestus. Sellest räägitakse siiamaani ja tuletatakse meelde. Inimesel on alati vaja kuskile seltskonda kuuluda ja see on kindlasti üks selline koht, kuhu on tore kuuluda," lisas ta.

"Kuna seekordse kohtumise teema on ka sport ja poliitika, tundub, et seekord on konverentsil hästi teemasse mindud. Kui hakatakse spordist ja poliitikast rääkima, siis loomulikult on vanad head teemad: fašismiperiood erinevates riikides ja teisest küljest nõukogude sport. Nõukogude sport ja selle uurimine on seekord tõesti kuidagi eriliselt fookuses ja me tunneme end nagu erikülalised. Nõukogude sporti ja süsteemi uurivad inimesed väljaspoolt asukonda, on nad Prantsusmaal, Šveitsis, Saksamaal või hoopis ookeani taga. Oleme sattunud põnevasse seltskonda," kinnitas Lell.

Hea seltskond oli see tõepoolest. Ja tõeline pärl selles seltskonnas oli ajalooprofessor Barbara Keys: võimalik, et üks tunnustatumaid spordiajaloolasi maailmas üldse.

Viimastel aastatel on Keys pühendunud rohkem inimõiguste ajaloole, aga spordiga tegeles ta pikalt ja andis välja mitmeid tähtsaid raamatuid. Keys elas pool aastat Moskvas ning kirjutas ka nõukogude spordisüsteemist.

Lõppenud kongressil pidas ta väga hea ettekande inimõiguste küsimusest olümpiamängude ajaloo kontekstis. Sain professor Keysiga vestelda ning küsisin temalt, miks siis lummab nõukogude spordisüsteem niivõrd paljusid lääne uurijaid?

"Ma arvan, et siin on veidi tegemist Külma sõja nostalgiaga. Külmas sõjas oli vaenlane väga selge: Nõukogude Liit oli kuri, pahalane, kes võinuks hävitada lääneliku eluviisi," selgitas professor Keys.

"Seega, erakordne vastasseis, kus piirid on nii selgelt joonistunud. Tead, kelle vastu ja kuidas pead võitlema. Võrrelge seda tänaste vaenlastega: viirus või kliimamuutused. Väljakutsed on tohutud ja vastased pole teised inimesed või mõni riik või valitsus."

"Lisaks paelub nõukogude sport seeläbi, et nad olid nii edukad. Läänele võrdne vastane. Oli pingeline võistlus, kes võidab rohkem medaleid. Selles mõttes olid kõik olümpiamängud justkui karikafinaal. Kes sel korral võidab? Kui NSV Liit võitis, siis kas nad võitsid tänu sellele, et nende eluviis oli parem? Olümpiatulemustel oli nii palju poliitilist kaalu."

"Samal ajal vaatasime huviga nõukogude spordisüsteemi inimesi. Läänes mõtlesime, et nemad ei ole tingimata kurja süsteemi liikmed, vaid lihtsalt inimesed," jätkas Keys. "See oli kummaline. Meil on vaenlane, keda tahame võita, aga samal ajal ehitame silda, sest näeme spordikangelasi kui üksikuid inimesi tunnetega nagu meilgi."

"On olemas suurepäraseid Külma sõja lugusid, kuidas nõukogude kettaheitja armub USA jooksjasse ja nad abielluvad. Seega heaks ja pahaks jagunemine, aga ka nende erinevuste ületamine sportlaste kaudu. See meid võlus ja võlub ka praegu." 

Aga millised teemad veel uurijaid paeluvad? Ning just noori uurijaid?

ISHPES-i president Schut ütles, et nende suvekoolis oli tänavu 14 osalejat ning teemad varieerusid. Palju oleneb ülikoolidest ja juhendajatest. Aga üks ikka esile tõstatuv teema on sugudega seotud küsimused. CESH-i juhi Daphne Bolzi sõnul on sport ja poliitika hoolimata levinud loosungitest paratamatult omavahel seotud.

"Ajalooliselt on enimuuritud teemad kehaline kasvatus ja jalgpall. Jalgpall on ka praegu väga populaarne. Aga palju tehakse nüüd uurimusi spordiorganisatsioonidest. Näiteks minul oli doktorant, kes kirjutas Prantsusmaa käsipalli ajaloost. Osaliselt seega ka Prantsusmaa käsipalliliidu ajaloost. Rahvusvahelised spordiorganisatsioonid paeluvad uurijaid," ütles Bolz.

"Aja möödudes muutub olevik minevikuks. Olen näinud uut teadustööd 1970.-1980. aastate olümpiamängude kohta. Moskva olümpia või Külma sõja kohta. Mõnes mõttes on spordiajalugu hästi uuringutega kaetud, sest mitmekesisus on olemas. Kuid teha on palju ja valdkond on uuteks ideedeks ning projektideks avatud." 

Kaks aastat tagasi ütlesin ISHPES-i kongressi kokku võttes, et akadeemiline spordiajalugu on Euroopas taandumas. Nüüdse kogemuse alusel võiks pigem öelda, et nii on see kindlasti Saksamaal, kuid mitmetes Euroopa riikides paistab seis olevat parem.

Arnd Krüger ütles Saksamaa spordiajaloolaste võimalusi kommenteerides, et samahästi võiks inimene olla taksojuht. Prantsusmaal on aga seis parem, sest kehalise kasvatuse õpetajaks saamiseks tuleb läbida spordiajaloo eksam. See annab paljudes ülikoolides spordiajaloolastele tööd. Õppejõude on 30-40 ringis.

Olukord olevat päris hea ka Hispaanias ja Itaalias. Suurbritannias ei tööta spordiajaloolased mitte spordi ja kehalise kasvatusega seotud teaduskondades, vaid kuuluvad pigem sotsiaalteadusega tegelevatesse osakondadesse. 

Millised on või olid Arnd Krügeri arvates Euroopas spordiajaloo kuldsed ajad? "Ma arvan, et kuldsed ajad on riigiti väga erinevad. Saksamaal on spordiajalool 200 aastane traditsioon. Praegu ollakse madalseisus. Natsi-perioodil pidi igal kehalise kasvatuse osakonnal olema oma doktorant. Kuna nad olid kõik kehalise kasvatuse õpetajad, ja paljud paralleelselt ka ajalooõpetajad, siis paljud tegid oma doktoritöö spordiajaloolisel teemal," kommenteeris Krüger.

"Teise maailmasõja järgsel perioodil neist paljud jätkasid. See tõmbas kaasa ka teisi huvilisi. 1960. aastate lõpus ja 1970. aastatel oli Lääne-Saksamaal 12-13 kehalise kasvatuse ajaloo professuuri. Nüüd on põhimõtteliselt poolteist. Teisalt, Hispaanias, Prantsusmaal ja Itaalias on spordiajalugu õitsemas. Ma arvan, et see ongi üks CESH-i tugevusi. Algusest peale pole CESH ühegi riigi poole kaldu olnud."

Et teemale väärikas ja intrigeeriv punkt panna, küsisin tõeliselt korüfeelt Arnd Krügerilt mõneti valusa küsimuse. Kas teised teadlaste ringkonnad võtavad spordiajaloolasi kui teadlasi tõsiselt?

"Seda küsimust on küsitud pool sajandit," tõdes Krüger. "Üha enam nii-öelda traditsioonilisi ajaloolasi tegelevad spordiga seotud teemadega. Kehalise kasvatuse osakondades on ju sada aastat rõhutatud, et sport on tähtis ja seda tuleks põhjalikult analüüsida. Nüüd püüavad ajaloolased seda teha. Ja nende metoodika ning ettevalmistus kipuvad olema paremad."

"Seega, jällegi on toimunud nihe pigem briti mudeli poole, milles sport on kuulunud pigem sotsiaal- ja majandusteaduse alla. Selline vaatepunkt levib üha enam ka teistes riikides. Mis on erinevate teadmiste levimise mõttes valdkonnale hea."

Tuleval aastal peavad oma individuaalse teadlaste kohtumisürituse taaskord nii CESH kui ka ISHPES. CESH-i kohtumine leiab aset Bukarestis ja ISHPES-il Oslos.