"Kõige tähtsam on see, et Euroopa meistrivõistlused toimuvad meie riigis, Eestis. Publik väga aitab. Kõigepealt tahaksin öelda aitäh kõigile, kes tulid täna kaasa elama," lausus Morozov ja tänas eraldi oma treenerit, pere ja sõpru.

Kolmikhüppaja tunnistas, et kui kvalifikatsioonis oli ta pinges, siis lõppvõistlusel tundis end vabamalt. Medali toonud hüpe oli väga hea, kuigi tuul aitas. Seetõttu ei ole tulemus ka edetabelikõlbulik.

"Natuke kurb, et kahjuks ei ole U-20 maailmameistrivõistluste normi. Ma kolmas Euroopas, aga ei sõida Nairobisse," lausus Morozov. "Mul on veel 8. augustini aega ja proovin seda teha."

Midagi erilist ta EM-medali võitmise eel ei teinud. "Mul olid trennid olid nagu iga päev. Viis korda nädalas, kaks-kolm tundi. Ei ole midagi spetsiaalset."

Ka Morozovi isa oli 1990. aastatel tugev kergejõustiklane. Poeg on harrastanud mitut ala, kuid teinud lõpuks sama valiku.

"Minu isa oli väga hea kergejõustiklane ja ma ka praegu. Enne kergejõustikku tegin ujumist ja veel mängisin jalgpalli, aga kergejõustik - see on minu armastus."