Vedru Karuksi uuest raamatust: sport on Tiidul võimaldanud isiksusi mõtestada
Teeneka spordiajakirjaniku Tiit Karuksi sulest on ilmunud raamat "Seitse vaprat", kus autor on välja valinud seitse talle olulist usutlust aastaist 1975-2020. Kaks neist - Jaak Uudmäe ja Boriss Spasskiga - pole nõukogude võimu sekkumise tõttu kunagi eetrisse pääsenud. Karuksist ja tema uuest teosest kirjutab ERR-i spordiajakirjanik, raamatut toimetanud Johannes Vedru.
Selles, kas olen oma tunnetuses ja järeldustes lõpuni õigel teel, ma ju päris kindel olla ei saa. Andku Tiit andeks, kui eksin. Aga meest praeguseks mõned aastad tundnuna ja tema viimast raamatut toimetanuna paistab mulle, et Tiit analüüsib-kirjeldab esmalt alati isiksust ja alles siis selle isiksusega kokku käivat sportlast.
Sport on oluline. Aga inimene ise veel palju olulisem. Kui keskpärase või isegi väheütleva sportlasega kuulub kokku värvikas ja tugev isiksus, võib Tiit temaga intervjuud teha ja temast kirjutada küll. Kui aga spordis võrratult silmapaistev tegelane juhtub inimesena olema "hall kuju", siis Tiitu ta pigem ei huvita.
Neid viimaseid Tiidu õnneks eriti palju pole. Spordis tippu jõudjad kipuvad reeglina ka isiksustena tähelepanu tõmbama. Ja mulle näib, et võib-olla ongi sport Tiidu ellu nii sügavalt tulnud ja jäänud just sel põhjusel, et see annab võimaluse nendele isiksustele lähedalt kaasa elada, nendega suhelda, neid mõtestada.
Raamatusse "Seitse vaprat" on köidetud Tiit Karuksi usutlused Jaak Uudmäe, Boriss Spasski, Ken Drydeni, Nikolai Küttise, Heino Tiigi ja Jüri Tammega. Ning lisaks olustikupilt päevadest Moskvas Hea Tahte mängudel, kui autoril oli võimalik lähedalt jälgida 1980. aastate kergejõustiku suurimat tähte Carl Lewist.
Tiidule on pikkade intervjuude tegemine alati meeldinud. Aga kui otsite siit ühte mustrit, millele need usutlused – õigemini need lood – selles raamatus alluks, siis pigem te seda ei leia.
Sest lähtekohad on erinevad. Nagu ajakirjanduse puhul ikka, tasub tähele panna hetke, millal üks või teine intervjuu on läbi viidud või tekst kirja pandud. Hetke juures on omakorda olulised nii inimlik tasand kui ka ühiskondlik-poliitiline tasand. Seda viimast ei jäta Tiit oma tekstides kunagi vaatluse alt välja.
Võtame näiteks kaks hüppajat, kolmikhüppe olümpiavõitja Jaak Uudmäe ja kaugushüppe omaaegse üliõpilaste maailmameistri Nikolai Küttise.
Uudmäed käsitleva peatüki võtmeosa sündis intervjuuna viis kuud pärast olümpiavõitu. Seega, sportlase tipp-perioodil, aga ühiskondlikus plaanis sügaval nõukogude ajal. Usutluse puhul on muuhulgas tegemist ühe suurepärasema võistlusülevaatega, mida olen lugenud.
Vestlus rahvusvahelise tuntusega ärimehe Küttisega sai teoks rohkem kui pool sajandit pärast mehe sportlaskarjääri lõppu, aastal 1990. Noorusaeg oli jäänud kaugele, aga isegi Küttise uueks koduks saanud Põhja-Ameerikas märgati Eestimaal alanud demokraatlikke protsesse (intervjuu lõpeb küsimusega "Kas usute eestlastesse, Eesti Vabariiki?").
Milline siis on "Seitsme vapra" isiksuste-palett? Näiteks Uudmäele võiks ju anda populaarse poisi, Spasskile tõrjutu, Küttisele läbimurdja ja Lewisele isegi pahalase rolli. Aga see oleks inimese ja isiksuse mõistete liigne lihtsustamine.
Kui üldistada, siis pigem iseloomustaksin neid seitset persooni sõnaga "tarkus".
Toimetaja: ERR Sport