Kristjan Kalkun: võluv ja vallatu mäng piiridega

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Michael Jordan Chicago Bullsi särgis. Autor/allikas: SCANPIX/AFP

Kas olete mõelnud kunagi sellele, milleks inimkeha on võimeline? Kui nauditav on ennast tunnetada oma kehas ja liikumises, eriti kui selles on teatav kergus, plastilisus, mingisugune lennukus koos teadmisega, et ma suudan, ma jõuan, ma tahan veel, ma lähen jälle, arutleb ERR-i sporditoimetaja Kristjan Kalkun.

Esitasin selle küsimuse eelkõige mõttega, et siin maamunal ja lähtuvalt füüsikaseadustest pole kõik alati nii ilmselge. Lihtsustatult: gravitatsioonijõud peaks ju suruma meid maadligi. Aga meie seisame püsti, jookseme edasi ja hüppame kõrgemale. Harjutades teeme seda üha osavamalt, käsitsedes samaaegselt liikumise pealt erinevaid lisavahendeid – näiteks palli, kui mainida üks. Inimestena me justkui eirame omal viisil seda füüsikaseadust ja mõned võimekamad meie seast – näiteks tippsportlased – veel nii ilmselt, et hakkame rääkima inimvõimete piiride kompamisest.

Mäletan, kui sai aastaid korvpallitreeningutel käidud, siis tekkis järjest suurem vilumus ja koos sellega sai ületada üha uusi piire. Väljendus see selles, et kõike võis teha üha suuremalt kiiruselt, mõtlemata oma sammudele ja pall kadus ka aina vähem ära, kergem oli vastast petetega lollitada ja jalad ei läinudki sõlme, korvirõngas tuli hüpates üha lähemale kuni oli võimalik pall ka pealt sisse panna. Tundetasandil oli see nagu tants palliga, võluv ja vallatu mäng.

Loomulikult mõistsin, et mõned tantsivad veel suurematel pööretel ja kõrgustes. Kui nägin esimest korda Michael Jordanist valminud muusikasse tehtud videot tema manöövritega (see on mul siiani alles), siis see võttis sõnatuks. Eelkõige tekkis küsimus, kuidas on võimalik õhku rippuma jääda, kui kõik teised kõrval alluvad gravitatsioonile. Tõsi, Jordan allus ka, aga selgelt viivitusega.

1991. aasta kergejõustiku MM-il toimunud Carl Lewise ja Mike Powelli kaugushüppeduell omandas minu silmis hoopis uue mõõtme, kui võrdlesin enda hüppepikkust nende kahe ameeriklase omaga. Kas neil on vedrud all? Jätkuvalt naudin, millise kergusega tõusevad maailma parimad kõrgushüppajad 2.40 peale. Kas neil on nähtamatud tiivad abiks?

Roger Federer Autor/allikas: SCANPIX/PA

Ja nii leiab igal spordialal kellegi, kelle liikumine on eriti võluv, nagu jumaliku puudutusega. Kuidas Roger Federer suudab tenniseväljakul lüüa palli viisil ja kohtadesse, mis näib teistele võimatu? Kas tal on eriline reket või käed? Kuidas Zinedine Zidane tantsis jalgpalliväljakul kõik tema ümber viibinud vastased sõlme ja lipsas mingi imeläbi ikkagi neil käest, kaotamata palli? Kas tal oli pall nööriga kinnitatud või imelised jalad? Kuidas Michael Phelps suutis võita neljalt olümpialt järjest ujumises 23 kulda? Kas tal oli tõesti eeliseks (ainsana) konkurentidest pikem ülakeha või oli tal äkki parem veetunnetus?

Ehk on selles kõiges ka midagi seletamatut, aga tippsportlastega rääkides ja nendest raamatuid lugedes olen mina jõudnud arusaamisele – võluva ja vallatu liikumise, mängulisuse ja koos sellega uute piirideni mineku taga peitub ikkagi tahe ja töö. Seda mõttekäiku toetab minu enda spordis läbikäidud tee ja tunnetus. Kui sageli ei tea me tegelikult, kui palju on meisterlikkuse saavutamisel enne vigu tehtud ja eksitud. Kui sageli ei tea me tegelikult, kui palju on tehtud tööd. Nagu Michael Jordan on öelnud, et keegi ei tea, kui palju ma olen mööda visanud. Kõik teavad, kui palju ma sisse viskasin.

Seda toetab ka mõte, mille ütles mulle mitte väga ammu intervjuus välja Eesti üks paremaid korvpallureid Kristjan Kangur. Teda on noorest peale peetud andekaks, sest ta oli teistest kiirem ja atleetlikum, hüppas kõrgemale. Aga iseenesest need ju ei tule, lausus ta ja lisas, et selle kõige taga on töökus, mitte andekus, sest anne ise ei aita saada kiiremaks ega kõrgemale hüpata.

Kristjan Kangur Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Ilmselt ainus müstilisus selles võluvas ja vallatus mängus ongi uskuda, et ma suudan. Kui uskuda ja harjutada, siis tuleb keha kaasa. Nii kompame piire iseeneses ja mõni kompab meie kõigi eest kogu inimkonna võimete piire. Aga igasugused piirid on ennekõike meie peas, nagu ütleb tabavalt imeliselt korvpalliplatsil tantsinud ja võitlusliku loomuse poolest tuntud Michael Jordan oma tänukõnes, kui ta valiti NBA Kuulsuste Halli: "Piirid nagu hirmud on sageli ainult meie illusioon."

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: