Alvar Tiisler: Eesti laskesuusatamise uuest ajajärgust
Ajal, kui erinevad rahvuskoondised on juba alustanud olümpiahooaja esimesi treeninglaagreid, saab ka Eesti laskesuusatamise koondis asuda lõpuks ühiselt asja kallale. ERR-i laskesuusatamise kommentaator Alvar Tiisler hindab oma kommentaaris Fjodor Svoboda palkamist praeguses ajas jackpotiks.
Kui Valgevene naiste teateneliku 2018. aastal olümpiakullani viinud Fjodor Svoboda (49) nimi mõned nädalad tagasi Eesti Laskesuusatamise Föderatsiooni vaatevälja ilmus, oli uue koondise peatreeneri konkurss sama hästi kui lõppenud. Erinevaid võimalikke kandidaate atraktiivsele ametikohale (jah, Eesti koondise peatreeneri koht on seda) leidus küll veel, ent ükski nimi ei olnud Svobodaga võrreldaval tasemel ei tulemuste ega kogemuste osas.
Fjodor Svoboda esilekerkimine aprilli teises pooles oli Eesti Laskesuusatamise Föderatsiooni jaoks praegust aega silmas pidades jackpot, sest üldjuhul ei kubise rahvusvaheline laskesuusaskeene olümpiahooaja eel töökohata headest spetsialistidest. Heal juhul on võimalik veel turult leida tasemele sobivat treenerit kaks hooaega enne olümpiamänge. Siinkohal võib lugejal tekkida küsimus, et miks Svoboda-sugune mees üldse saadaval praegu oli?
Pärast olümpiakullaga lõppenud hooaja lõppu 2018. aasta kevadel oodati Svoboda jätkamist ka järgmise olümpiatsükli hakul, ent oma lepingut seitse aastat koondise juures olnud treener ei pikendandanud. Selleks hetkeks olid oma sportlaskarjääri lõpetamisest teatanud nii Darja Domratševa kui Nadežda Skardino ning vähemalt esialgu ei paistnud Valgevene laskesuusatamise tulevik nii helge kui äsja lõppenud 2020/2021 hooajal. Oma koha leidis seitse aastat koondise juures olnud Svoboda (neist kolm aastat peatreenerina) Minski Raubitši keskuses, kus treenis kohaliku klubi laskesuusatajaid tänase päevani. Spekuleerida võib erinevat pidi – kas Svobodalt sooviti hoolimata sportlaste loobumistest samaväärseid tulemusi või leidis treener ise, et võrdväärsete asendusteta tuleb peatreeneritoolist loobuda tulemuste tipul.
Kindel on see, et Fjodor Svoboda toob Eesti laskesuusatamise koondise juurde oskusteavet, millesarnast ei ole koondisel olnud alates Anatoli Hovantsevi ajastust (koondise peatreener aastatel 2002-2006). Oma Valgevene koondise juures töötamise ajal moodustas ta treeneritetiimi mainekate laskesuusatamise spetsialistidega nagu Alfred Eder ja Klaus Siebert. See tähendab, et lisaks klassikalisele "idabloki" treeneritöö spetsiifikale (distsipliin, tugevad treeningmahud, hea laskekool) sai Svoboda olla osa ka teistsuguse lähenemisega lääne kultuuri treeningtööst, mis kulub marjaks ära just pigem nooremapoolse Eesti koondise juures (k.a. inglise keele oskus). Samuti on Svoboda osalenud oma treeneritöö algaastatel Valgevene koondise juures hooldetiimis (Torino OM 2006).
Erinevad Valgevene koondises medaleid võitnud sportlased on Svobodat nimetanud rahulikuks ja kaalutlevaks treeneriks, kuid spetsialistiks, kellest räägitakse ainult ja ainult head. Mehe enda mõne aasta tagustes intervjuudes nimetab ta kõige aluseks distsipliini, kuid kindlasti seal juures ka paindlikkust.
Usun, et Fjodor Svoboda esialgu vähemalt üheks aastaks palkamine on Eesti laskesuusatamise koondise jaoks praegust aega silmas pidades lotovõit ja siinkohal tuleb kiidusõnad öelda ka ELSF-ile kiire reageerimise eest. Erinevate leeride erimeelsuste tõttu oli peatreeneri vahetus Eesti koondise juures hetkel vältimatu ning isegi näiteks olümpiatsükli algul oleks võrdväärseid kandidaate olnud leida meie võimalusi silmas pidades keeruline. Ent kindlasti ei saa Svobodal olema Eesti koondise juures lihtne. Ühtpidi nõuab väga suur auditoorium tulemusi (eelmisel hooajal kogusid laskesuusatamise ülekanded Eestis enam kui viis miljonit vaatamist), kuid teisalt tuleb Svobodal tegeleda ka eelmise hooaja lõpus esile kerkinud probleemide lappimisega treeningtöös. See tähendab, et treeneril tuleb tekitada sportlastes usk, et treeningutel tehakse üheskoos ja tiimina(!) head asja. Ma ei kahtlegi, et Svobodal on olemas käsitööoskused parandamaks nii koondislaste suusakiirust kui tulenevalt tema taustast eriti efektiivsust lasketiirus. Ja ka Eesti koondise sportlased on Svoboda palkamisse suhtunud positiivselt. Iseasi, kuidas suudab Svoboda oma ideed realiseerida olukorras, kus teda toetab märksa väiksem taustatiim võrreldes Valgevene koondise võimalustega. Hetkel on lahtine veel ka koondise tulevase abitreeneri küsimus.
Siinkohal tahan öelda suured tänusõnad ka koondise eelmisele peatreenerile Indrek Tobrelutsule – tõenäoliselt töökaimale peatreenerile viimaste aastate jooksul kogu MK-sarjas. Ma ei taha siinkohal välja tuua neid küsimusi ja probleeme, millest ka avalikkuses on viimastel kuudel kirjutatud ent sisuliselt töötas Tobreluts Eesti koondise juures mitme inimese kehastusena ning tema kanda jäi praktiliselt kõik Eesti A-koondisega seotu – lisaks treening- ja võistlustööle ka abipersonali toetamine suuskade ettevalmistuses, logistilised ülesanded, mänedžeritöö jne jne. Kuid keegi ei saa Indrek Tobrelutsule ette heita tema usku ja optimismi, et meile sobival päeval on kõik võimalik. Seda tõestas eelmisel hooajal Tuuli Tomingas oma seitsmenda kohaga.
Kevadel on kombeks tuua uudiseid ja kuluaarides sahistatakse, et võib-olla jääb Indrek Tobreluts ka edaspidi Eesti koondise tulemustega lähedalt seotuks. Kuidas ja mis – selles osas toovad meile selgust lähimad nädalad ent on selge, et koondises on sportlasi, kes soovivad jätkata vanaviisi ja neid soove ei saa kuidagi maha laita. Ent üks on selge – Fjodor Svoboda pagas ja oskusteave tuleb kasuks kogu Eesti laskesuusatamisele ja loodetavasti suudavalt sealt võimalikult palju seda endasse haarata kõik osapooled.
Toimetaja: Siim Boikov