Tänavuse, kuid oma karjääri kolmanda olümpiapääsme lunastas Karl-Martin Rammo juba 2018. aasta augustis. Liiga palju enesekindlust hetkel ei ole, sest olümpiaoludega, nagu kuumuse, massitunnetuse ja taifuunijärgsete lainehoovustega pole treeningutes arvestada saanud ja ka tavapärane lõppettevalmistus on ära jäänud. See kõik teeb ootuste seadmise keeruliseks.

"Eesmärk peab minu silmis millelegi toetuma. Unistused on need, mis võivad olla sellised, et ma ütlen, et tahan tulla olümpiavõitjaks. Eesmärki, mis millelegi võiks toetuda, on praegu hästi keeruline seada," tunnistab Rammo.

Väikeriigis üksiküritajana on igasuguste muutustega sedavõrd lihtsam kohaneda. Kuigi tänavune olümpia tuleb eelmistega võrreldes kindlasti keerulisem, ei tunne Rammo selle ees ärevust ja on rohkem jalgadega maa peal.

"Minul on selles suhtes võrreldes paljude sportlastega olnud väga lihtne: mul on töö, mul on pere. Mul on tugisüsteem, kuhu kukkuda, kui spordimaailm peaks kokku kukkuma."

2013. aasta Miami maailma karika regatil võidetud hõbedat peab Laser-klassis võistlev purjetaja seniseks triumfiks, sest tulemusega samaväärselt hea oli siis psühholoogiline valmisolek. Selle poolega tegeleb Rammo igapäevaselt.

"Stardihetkel on ikka psühholoogia see, mis määrab, kas oled võitja või kaotaja. Näiteks saja meetri jooksu finaalis on ka suures pildis väga võrdseid mehi, aga see mis peas toimub, on määrava tähtsusega."

Kui intensiivselt jätkata tippspordiga pärast olümpiat, 31-aastane Rammo veel ei tea, sest arusaamad võivad kiiresti muutuda. Selge on, et purjetamisest kaugeks ta kindlasti ei jää.

"Tänasel kujul ma ütleks, et ilmselt ma teen mingi pausi karussellis ja võtan aega perele ja iseendale. Iseenesest lõplikult lõpetamise mõtteid ei ole ja perspektiivi mõttes järgmine olümpia mõttes on juba kolme aasta pärast Euroopas, kus olen hästi palju treeninud. See on hästi äge."