"Ma pean ütlema, et parim mälestus on see, kui ma kaheksa-aastaselt koos isaga kalal käisin." 

Nii ütleb olnu kohta neljakordne olümpiavõitja Matti Nykänen. Ütlemise hetkel oli Soome rahva iidolil jäänud elada veidi rohkem kui aasta.

See on raamatu kõige mõtlemapanevam lause. 

Läbi ekraani meieni jõudvad kangelasteod ei lase meil kahelda, et teo sooritaja on üliinimene. Ja kui võtamegi filmides nähtavat kui fiktsiooni ja "kunsti", siis telespordikangelased on meie jaoks "päris". 

Nad võidavad, naeratavad, näitavad pjedestaalil medalit ja... on nõrkusteta. Ainus murdumine võib tulla hümni ajal, kui kangelase silmast veereb allapoole pisar, aga see käib mängu juurde ja on hetke pärast vaatajatele ununenud.

Alles jääb murdumatu kangelane, sest kui sa spordis võidad, siis oled vigadeta ja purustamatu. Nii füüsises kui hinges. Eriti hinges.

Vaim peab tugev olema, ütleb tänapäeva spordimantra.

Nõrgad tippu ei jõua, kuulutab teine loosung ja me kõik noogutame kaasa.

Jah, nõrkusele, ükskõik millisele, meie tänapäeva maailmas kohta ei ole. Eriti spordimaailmas.

Matti Nykänenist kõnelev raamat räägib hirmude all kannatavast hea südamega poisist. Kes ei saanud õigel ajal tuge ja abi ning jutt ei ole sugugi sellest, et ta pani kõvasti tina ja oli sageli vägivaldne.

Nykäneni saatis läbi elu kaaslane nimega aktiivsus- ja tähelepanuhäire ja teda vaevas kogu aeg küsimus: "Kas ma olen piisavalt hea ja vastan ootustele?"

Ühtpidi nautis Nykänen edu ja hiljem nimega kaasnevat tähelepanu. Teiselt poolt saadab teda läbi raamatu hirm sellesama tähelepanu ees. Et hirmu peletada, tuli appi alkohol ja alkohol ja alkohol ja nii lõpuni välja.

Soomlased vaatasid Nykäneni kõrvalt. Kui läks hästi, tõusis riik maast lendu; kui Nykäneni spordijärgne litraaž muudkui tõusis, oli teda vaja vaid selleks, et isiklikku uudishimu rahuldada.

Nykänenist sai laulumees. Kõik kuulasid ja said aru, et asi on kummaliselt nihkes, aga et pilli ja pulli taheti saada, siis: lõbutsegem, äraaetud trubaduurid lastaksegi maha.

Jah, Nykänen sai lehelugude ning oma eraelu eksponeerimise eest raha ja seega oli justkui aus kaup. Tänapäeva maailmas pure business. Kaupmees ütleks, et kui on nõudlust, tuleb pakkuda. Samas ei pea kõike ostma, mis lettide tarbeks pakendatakse.

Raamat Matti Nykänenist tuletab meile ligemale neljasaja lehekülje jooksul meelde, et telekast nähtav värviline pilt on vaid väike osa tõest. Suuremat ja olulisemat osa me ei näe, ehk ei peagi.

Aga enne, kui järgmisel korral Eesti sportlase peal end teleka ees või kommentaariumis välja elama hakkame, võiks mõelda, et äkki on ka temal hing ja tunded ja nii. Ehk mõni eluline probleem isegi.

Olen spordireporterina ise selle vastu eksinud ja ilmselt juhtub nii tulevikus ka. Nykäneni raamat pani tõsiselt mõtlema. Hea raamat, järelikult!