"Et ei ole ametnike poolt määratud, vaid meedia ja rahvas oli seda otsustanud. See soojendab. See annab tunnet, et tegelen õige asjaga ja saan seda edasi teha. Minust oodatakse, et ma just sedasama teekski," lausus Levandi trofee kohta.

Oma treenerifilosoofiast rääkides sõnas Levandi, et kiidab pigem mitte hea soorituse, vaid püüdlikkuse eest. "Kui ma näen, et sportlane on hästi püüdlik: ta üritab kõigest väest, ta üritab teha seda, mida treener nõuab - ma selle eest alati kiidan! Ma kiidan taevani!"

"Ausalt öeldes ajab närvi, kui käiakse trennis - lihtsalt mõttetult. Umbes niimoodi, et "ma tulin trenni, tehke minust olümpiavõitja". Ei toimi need asjad nii. Tule endaga tegelema ja ma aitan sind. Ei saa lihtsalt käia trennis. Arenda ennast. Hari ennast. Otsi võimalust, küsi, mis mul valesti. Ole uudishimulik! Vat siis sellest midagi tuleb."

Levandi sõnul läheb seda vaja mitte ainult spordis, vaid elus laiemalt. "Ma ei oota, et neist kõigist tulevad maailmameistrid, aga ma arvan, et selliseid omadusi neil elus läheb vaja. Kui nad igasse valdkonda niimoodi suhtuvad - nad ei oota, et keegi teeb midagi nende eest või niisama annab, vaid nad ise peavad teadma, mida tahavad, mida selle jaoks on vaja teha ja tuleb ise teha."

Palju on räägitud sellest, kuidas tänapäeva noorte füüsiline vorm pole oodatud tasemel. Levandi sõnul on tegemist ajastu vaimuga ja tema põlvkond veetis rohkem aega väljas. "Hommikust õhtuni olime õues ja me ei teinud trenni: me lihtsalt jooksime, istusime puu otsas, hüppasime-kargasime. See oli loomulik liikumine ja loomulik füüsiline vorm oli kõigil tunduvalt parem."

"Söömisest ei olnud vaja rääkida, sest sööma mindi siis, kui nälg oli juba minestamistasandil. Üheliigseid kilosid ei tulnud ka kellelegi - ei lastele, ei täiskasvanutele. Iga aastaga tuleb vähem ja vähem lapsi, kes sobivad tippspordi jaoks. Just mentaalselt."

"See tuleb pere poolt," jätkas aasta treener. "Vanematele tundub, et koormus on suur, pingutus on suur. "Aga me ei tulnud siia medalite pärast, me tulime lihtsalt... tervise mõttes ja et isu oleks hea"."

"Mind ka ei pandud sportima selle pärast, et keegi tahtis, et minust tuleks olümpiavõitja, vaid sellepärast, et tervis oli kehv. Arst ütles, et minge värskesse õhku sportima. Alustasin värskes õhus, väga meeldis ja kõik haigused kadusid kohe ära. Muidu oli pidevalt kas kopsupõletik või bronhiit."