Kaua Šveitsis elanud judotalent esindab taas Eestit ja unistab OM-medalist

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Otto-Krister Imala Autor/allikas: Eesti Judoliit

Pikalt Šveitsis elanud, õppinud, treeninud ja ka sealset koondist esindanud Otto-Krister Imala on tagasi Eestis, maadleb jälle sinimustvalge lipu alt ning on seadnud kõrged sihid Pariisi olümpiamängudeks.

23-aastane Imala lõpetas 2020. aasta Euroopa meistrivõistlustel kehakaalus -100kg üheksanda kohaga, varasemalt on tal ette näidata pronksmedal Rooma EK-etapilt ning kolm viiendat kohta U-23 ja U-21 Euroopa meistrivõistlustelt. Lisaks on 198 cm pikkune vägilane ka mitmekordne Šveitsi meister.

Judoga tegi Imala tutvust kuueaastasena ning jätkas neli aastat hiljem perega Šveitsi kolides treeninguid. "Minu kasuisa on judotreener ja selle spordiala tõeline fänn. Tema õpilasena sain oma esimesed võistluskogemused ja mind valiti Šveitsi koondisesse," meenutab sportlane alaliidule antud intervuus. Pärast keskkooli lõpetamist otsustas ta professionaalse sportlaskarjääri kasuks, kolis Põhja-Šveitsi linna Brugg ning asus treenima Šveitsi judokoondise treeningkeskuses.

Kontakt Eesti ja Eesti judoga säilis aga huvitaval kombel sealgi. Nimelt on Šveitsi koondise üks treeneritest Eesti judolegend Aleksei Budõlin. Nii sai mõnelgi suurel turniiril näha kurioosumit, kus Šveitsi koondise treener suhtleb sportlasega võistluse käigus eesti keeles. "Olin väga õnnelik, kui Aleksei Budõlin Šveitsi kolis ja sealse treenerite meeskonnaga liitus. Tema judostiil ja teistmoodi lähenemine tõi uusi ideid ja lahendusi. Ta on mind palju õpetanud ja aidanud," sõnas Imala.

Imala senine sportlaskarjäär ei ole kulgenud sugugi tagasilöökideta ning 2019. aasta Düsseldorfi Grand Slamil saadud põlvevigastust nimetab Imala oma senise karjääri suurimaks proovikiviks. "Maadlesin valitseva Euroopa meistri vastu. Tasavägise matši kaheksandal minutil tegin ipponi-väärilise heite ja võitsin, aga jäin ilma oma ristatisidemest. Pärast operatsiooni läks kümme kuud, enne kui sain uuesti võistelda ja aasta enne, kui tundsin, et põlv on sajaprotsendiliselt paranenud. Kõik need lõputud füsioteraapia harjutused ja kogu see paranemisprotsess pani mind proovile ning kasvatas iseloomu. Sain aru, et minu unistus võita olümpiakuld ei ole üldse nii lihtne. Nii palju takistusi on ees. Ainus moodus, kuidas nendest üle saada, on näha vaeva, anda endast alati parim ning mitte mingil juhul alla anda," tõdes Imala.

"Mulle meeldis Bruggis väga, aga seal üksi elades ei olnud kunagi seda kodust tunnet, mis mul on Eestis viibides. Minu parim sõber elab Tallinnas, enamus mu perest elab siin ja nüüd on mul ka tüdruksõber Eestist. Mida aeg edasi, seda rohkem tundsin, et tahan Eestisse tagasi tulla," kirjeldab Imala otsust kodumaale tagasi pöörduda.

Püstitatud eesmärk on ambitsioonikas - medal 2024. aasta Pariisi olümpiamängudelt. Eesmärkide täitmiseks on Imala meeskond pannud paika konkreetse ja läbimõeldud plaani, mida Imala liigselt detailidesse laskumata kirjeldab järgmiselt: "järgmised poolteist kuni kaks aastat on vaja arendada minu judotehnikat, teha spordialaspetsiifilist jõutrenni ja lisada võistluskogemust. Pärast kahte aastat algab olümpia kvalifikatsiooniperiood, mille käigus peab saavutama häid tulemusi ja koguma olümpiapunkte."

Toimetaja: Anders Nõmm

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: