Jakobsen avameelselt raskest õnnetusest: mõtlesin sadu kordi, et suren

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Fabio Jakobsen ja tema tüdruksõber Delore Autor/allikas: Facebook

Augustis Poola velotuuril ränga õnnetuse üle elanud 23-aastane Fabio Jakobsen andis esmakordselt paranemise järel Hollandi meediale intervjuu ning rääkis avameelselt oma mõtetest.

Poola velotuuri avaetapi grupifinišis surus 27-aastane Dylan Groenewegen viimastel meetritel kaasmaalase Jakobseni (Deceuninck - Quick-Step) barjääridesse, mispeale viimane suurelt kiiruselt kukkus. Karmi paugu järel pandi hollandlane Katowice haiglas kunstlikku koomasse. Kui Jakobsen hiljem haiglavoodis ärkas, siis ei olnud ta võimeline ei liigutama ega rääkima. Ta ei teadnud, kus ta on või mis on juhtunud. Kolm arsti ütlesid talle seejärel, et talle tehti operatsioon ning uurisid, kas ta saab oma käsi ja jalgu liigutada. Natuke sai. Seejärel ütlesid arstid talle, et ta võitis võistluse ja küsisid, kas ta tahab näha fotot, millisena ta haiglasse toodi. Jakobsen tahtis.

"Kõik, mis ma fotolt nägin, oli veri. Nagu keegi oleks auto alla jäänud," tunnistas Jakobsen Hollandi ajakirjanikule. Rattur oli kunstlikus koomas kaks päeva. Jakobsen meenutas võistluspäeva: "Paljude võistlejate jaoks oli tegemist esimese võistlusega peale koroonaviirusest tingitud pausi. Ma teadsin rada, sest ma olin Poolas aasta varem võistelnud. Vasakpööre, parempööre ja otse Katowice linna sissesõit. Finišijoon oli täpselt samas kohas, kus varasemalt. Ma mäletan, et tundsin end võistluse ajal hästi. Kuni viimaste meetriteni sõitsin ma oma meeskonnakaaslaste Davide Ballerini ja Florian Senechali seljataga. See on viimane asi, mida ma mäletan. Peale seda on justkui tühjus."

Jakobseni 22-aastane tüdruksõber Delore jälgis võistlust tuhande kilomeetri kauguselt kodus televiisori vahendusel. "Viimased kümme kilomeetrit muudavad mind alati närviliseks. Püüan alati samal ajal millegi muuga tegeleda, et oma mõtteid eemale saada. Sel päeval oli samamoodi. Toimetasin muude tegevustega, kui mu isa hüüdis teisest toast, et Fabio on grupi ees ja võidab kohe. Kiirustasin televiisorit vaatama ja nägin teda sprintimas. Ja järgmisel silmapilgul lendas ta barjääridesse. See kõik juhtus väga kiirelt. Videokordust vaadates aimasin, et see asi on väga halb. Helistasin meeskonna arstile Yvan Vanmolile, aga ta ei osanud mulle midagi öelda. Sotsiaalmeediast lugesin ainult õuduslugusid. Palvetasin, et ta ei sureks. Poole tunni pärast pakkisin oma kohvri ja sõitsin Poola. Samal õhtul helistas mulle meeskonna arst tagasi ja kartsin vastata, sest aimasin halbu uudiseid. Kartsin, et ta ütleb, et Fabio on surnud."

Jakobsen lisas: "See läks napilt. Mu meeskonnakaaslane Florian pani oma ratta ära ja kiirustas minu juurde. Igal pool oli veri, pealtvaatajad ei osanud midagi teha, nad olid šokis. Florian märkas, et ma ei ole võimeline liigutama ja minu silmis oli paanika olnud. Ta tõstis mu pead veidi, et ma saaksin vere oma suust välja sülitada. Peale seda rahunesin maha. Nii ta vähemalt hiljem seda olukorda kirjeldas. Rohkem ei mäleta ta juhtunust midagi. Telerist võis näha teda mõned minutid hiljem nutmas. Ta kartis, et pani mu elu pea tõstmisega ohtu, aga õnneks nii see ei olnud. Mul vedas, et UAE meeskonna arst Dirk Tenner jooksis mulle kohe appi. Ta kontrollis olukorda kiirabi helikopteri saabumiseni."

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tänu nendele inimestele pääses Jakobsen kõige hullemast. "Mul vedas ka sellega, et ma põrkasin kokku UCI ametliku esindajaga, kes võistluse finišit filmis. Kui teda poleks seal olnud, siis oleksin metallposti kihutanud ja suure tõenäosusega mind praegu siin ei oleks," jätkas Jakobsen.

23-aastane hollandlane tunnistab, et kunstlikust koomast ei mäleta ta samuti midagi. "Minu esimene mälestus õnnetuse järel on kolme arsti nägemine minu voodi ümber," jätkas Jakobsen. "Järgmisel päeval külastasid mind Delore ja minu isa. Koroonaviiruse tõttu olid nad kaitseriietes. Nad olid Hollandist Poola lennanud minu ema, õe ja meeskonna psühholoogiga. Sel hetkel sain aru, mis on juhtunud. Tahtsin tõsta oma kätt, et kella vaadata ja siis öeldi mulle, et on laupäev ja kell on 16. Siis mõistsin, et möödunud on kolm päeva ja olen intensiivravis. Tavaliselt ei viida rattureid sinna, kui neil on vaid luumurd või midagi sellist. Delore andis mulle oma telefoni, kuhu ma trükkisin "Mis juhtus?" ja siis nad seletasid mulle kõike."

"Mul oli väga raske hingata ja mulle anti väga tugevatoimelisi rohtusid. Mu jäsemed olid tundetud. Mul oli selline tunne, et ma suren kohe, see ongi kõik. Aga nii ei läinud. Mõtlesin selliseid mõtteid oma sada korda. Mul oli tõeline hirm. See tekitas minus paanikat ja hingamisraskuseid, mis muutis omakorda olukorda hullemaks. Selle peale anti mulle veel rohtusid, mis muutsid mu keha veel rohkem tundetuks. Selline surnud ring tekkis. Need olid kindlasti minu elu pikimad päevad. Ma sõidaksin enne kolm Vuelta velotuuri järjest, kui veedaksin veel sarnaseid päevi intensiivravis," jätkas Jakobsen.

"Kuulsin ja nägin, mis intensiivravis minu ümber toimus. Ühel hetkel helises alarm ja teine patsient viidi minema. Ma ei ole rumal ja sain aru, et ta oli surnud ja viidi külmakambrisse. Sel hetkel mõistsin, et asi on väga tõsine. Inimesed surevad siin osakonnas. Lisaks külastas mind veel kahel korral preester, et minu eest palveid lugeda. Nad küsisid selleks mu luba ja ma nõustusin, sest mõtlesin, et hullemaks ei saa see asja ikka teha. Olin meeleheitel ja tahtsin lihtsalt elama jääda. Preester luges mulle itaaliakeelset raamatut, seega ma ei saanud midagi aru."

Millal Jakobsen sai aru, et ta on eluga pääsenud? "Kolmandal päeval. Mõtlesin, et kui ma pole selleks ajaks surnud, siis seda tõenäoliselt ei juhtugi. Suureks abiks oli ka Yvani külaskäik. Ta seletas mulle olukorda ja millises seisus ma olen. Ta seisis mu voodi kõrval ja võitles pisaratega. Ainuüksi tema pilgust sain aru, millest pääsenud olin," kirjeldas Jakobsen.

Ratturil oli õnnetuse järel tõsine ajutrauma. Lisaks kaotas ta kümme hammast, suulagi oli rebenenud, osaliselt oli puudu nii ülemine kui alumine lõualuu, kolju oli murdunud ja ninaluu katki. Peale selle oli Jakobsenil kopsupõletik, murtud pöidlaluu ja tugevalt muljutud ülejäänud kehapiirkonnad. "Sain haiglas ka lamatised, mistõttu ei suutnud hiljem neli nädalat istuda," lisas Jakobsen, kelle nägu näeb hetkel hea välja. "Paljud vigastused on sisemised. Järgmise aasta veebruaris lähen oma lõualuuga uuesti operatsioonile. Mulle pannakse implantaadid, millele kinnitatakse uued hambad. See protsess võtab aega. Järgmisel sügisel on mul taas ilus naeratus."

Jakobsen lisas, et on istunud uuesti ka ratta selga. "Ratta selga jõudmine võttis aega. Esimesed kaheksa nädalat istusin pimedas toas, kus mul ei olnud ei telerit ega telefoni. Delore pidi mind pesema ja ma sain voodist välja vaid hommikusöögiks. See protsess oli nii vaevaline, et jäin peale seda kohe uuesti diivanil magama. Esimese nädala lõpus tellisin omale pitsat, aga ühe ampsu söömine võttis kümme minutit. Pole just lihtne ülesanne, kui sul on pooled hambad puudu. Ühesõnaga esiteks püüan paraneda, saada jälle normaalseks inimeseks ja siis vaatame seda rattakarjääri. Praegu suudan iga päev sõita kaks tundi. Kiirust muidugi ei ole. Ma ei ole proovinud veel ka sprintida. Paar nädalat tagasi käisin paari sõbraga koos sõitmas. Me sõitsime võib-olla 30 km/h ja see tekitas minus juba tõelist eufooriat. Selline tunne oli nagu sõidaks Tour de France'i viimasel etapil Champs-Elyseel. See pani mind mõistma, kui väga ma rattasõitu armastan. Arstid ja treener ei ole mind selles osas survestanud, et peaksin kindlalt ütlema, millal uuesti võistlema hakkan. Nad ei taha mind takka kiirustada. Isiklikult loodan naasta järgmise aasta märtsis, aga realistlikult mõeldes, siis võib-olla juhtub see hoopis augustis. Oleks ju äge, kui suudaksin võidu sõita vaid aasta peale suurt õnnetust?"

Kuidas võis õnnetus Jakobseni psühholoogiliselt mõjutada? "Ma arvan, et ma julgen küll tulevikus sprintida võidu nimel, aga ma ei tea seda kindlalt enne, kui olen proovinud. Mul veab, et ma ei mäleta õnnetust. Tänu sellele ei ole mul hetkel hirmu kukkumise ees. Tuletan endale meelde ka seda, et selliseid õnnetusi ei juhtu tihti. Loterii peavõitu ei teenita ka kaks korda ju?" naljatles Jakobsen. "Kui ma tahan ratturina jätkata, siis ma pean endast parima andma, sest sprinter, kes pidurdab, ei võida kunagi."

Toimetaja: Liisi Alamaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: