Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi vastavatud püsinäitus peaks haarama erinevat tüüpi spordihuvilisi. Võimalusi on nii füüsiliseks tegevuseks, nostalgitsemiseks kui ka spordi ja ühiskonna puutepunktide mõtestamiseks.

"Tegime selle näituse koostamisel teadlikult teistsuguseid valikud," ütles muuseumi juhatuse liige Siim Randoja ERR-ile. "Et pakkuda jõulisemaid ja dünaamilisemaid lahendusi. Eelkõige mõeldes kontekstile, sport - see on värvid, liikumine, tegevus, aktiivsus."

Valikud on tõepoolest julged. Tähelepanu saab ka spordi negatiivne pool. Näiteks vigastused või doping. Nendele teemadele on pühendatud omaette ruumid.

"Kontseptuaalne lähenemine on näidata inimesele seda, kui õhuke on piir kõige säravamate auhindade ja karjääri lõpu vahel," lausus muuseumi arendusjuht Toomas Koitmäe. "Olgu selle lõpu põhjuseks vigastus või pettusega vahele jäämine."

Olümpiamuuseumina omatakse ligipääsu rahvusvahelise olümpiakomitee materjalidele. See võimaldas näitusele tuua eksklusiivset videomaterjali, mida Eestis seni nähtud pole. Näiteks 1952. aasta Helsingi olümpiast, kus käija Bruno Junk võitis pronksmedali.

Korvpallur Priit Tomson, kes kuulub ka spordimuuseumis avatud Eesti Spordi Kuulsuste Halli, nägi näitusel esmakordselt kaadreid, mis pärinevad 1968. aasta olümpiamängudest Mexico Citys.

"Kui vaatan uuesti neid pilte, siis meenub uuesti kogu olukord," lausus Tomson. "Vaatasime olümpiakaadreid, aga siin on teisi ka muidugi. Väga hästi tehtud, kõikide inimeste kohta saab väga palju huvitavat materjali. Kõigega tutvumine nõuab palju aega."

Spordimuuseum ootab kõiki huvilisi külla alates laupäevast.