Tanel Tein ja Alari Rammo debateerisid Rocki toetusplaani üle ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: SWNS/Scanpix

Veebruaris saatsid endine tippkorvpallur ning praegune Rock Korvpalliklubi juhtfiguur Tanel Tein ja varasem Tartu Ülikooli akadeemilise spordiklubi korvpallidivisjoni juht, õigusalase haridusega Andres Ottender avalikkusele pöördumise.

Dokumendis tehakse ettepanek, kuidas lahendada Eesti spordi üks olulisi kitsaskohti ning tuua tippsporti senisest rohkem erasektorist pärinevat raha.

Ettepaneku põhiline idee on järgmine: seadusandja võiks võimaldada ettevõtjal mõnest kohustuslikust riigimaksust piiratud ulatuses valida, kas maksta see sarnaselt ülejäänud osaga riigile või hoopis vastavas nimekirjas olevale spordi- või kultuuriühingule.

Tein ja Ottender näitlikustavad idee järgnevalt: olgu ettevõttel võimalik tasumisele kuuluvast käibemaksust ühe protsendi ulatuses valida, kas ja millisele MTÜ-le või sihtasutusele see maksta.

Ehk kui ettevõtjale on sümpaatne näiteks kodukoha spordiklubi, siis ei lähe üks protsent selle ettevõtja poolt riigile tasutavast käibemaksust mitte riigieelarvesse, vaid hoopis konkreetse spordiklubi kontole. Käibemaksu arvestust tehakse igakuiselt.

"Spordipühapäeva" saade uuris ettepanekut lähemalt. Kuidas võiks idee praktikas teostuda ning millised on probleemkohad?

Palusime väljapakutust kõnelema Tanel Teini. Samas saatsime dokumendi tutvumiseks ka kodanikuaktivistile Alari Rammole. Rammo omab nii õigus- kui ajakirjandusalast diplomit, ta tegeleb Vabaühenduste Liidus huvikaitse ja vabaühenduste juriidilise nõustamisega.

Nagu teame, jõustus 1. märtsist uus spordiseadus, mis korrastas oluliselt ka senist stipendiumide maksmise korda. Teemast oli pikemalt juttu kaks nädalat tagasi eetrisse läinud "Spordipühapäeva" saates.

Tanel Tein ütleb, et spordi rahastamist puudutav arutelu ei tohiks peatuda. "Jõudsime vajaduse juurde läbi praktilise vajaduse. Rocki korvpalliklubi arendades. Millise sõnumiga läheme ettevõtjate juurde? Üks on see, et küsime neilt lihtsalt sponsortoetust. Paljudel ettevõtetel on tehtud eelarve aastateks ette. Väga keeruline on leida ühisosa," lausus Tein.

"Aga kuidas meelitada ettevõtjaid sporti raha panustama ja seeläbi jõudsime ühe protsendi käibemaksu jutuni. Sel on kaks olulist momenti lisaks eelarvele. Kõige suurem point on see, et tekib võimalus ettevõtte ja abivajaja organisatsiooni lähenemiseks. Võivad selg sirgelt ettevõtte juurde astuda. Rääkida ära idee, millega tegelevad. Miks on vaja neid toetada? Ja ettevõtja saab otsustada - kas tegevus meeldib ja seeläbi toetada enda valitud organisatsiooni. Oleme elamas kogukonna ajastul, kus ettevõtjad teevad igapäevaselt rasket tööd. Nad on riigi vundament. Kõik maksud ja asjad ju tekivad sealt. Riigina annaksime neile rohkem vabadust valida, milliseid suundasid, hobisid, kultuuri- või spordiasju nad sooviksid toetada. See on kaasamise protsess."

Kas see lahendaks klubide finantsküsimusi või kas see võiks kaasata ka individuaalsportlasi? "Absoluutselt kõiki. Ka väikest flöödiringi, kes on tegutsemas omal alal, vaja osta uusi flööte, finantsi ja nüüd on võimalus pöörduda ka ettevõtte poole. Loomulikult sportlased ka, kus maksud on suured ja vajakajäämine kõige suurem, eriti tippspordis."

Mõnes mõttes eeldab see organisatsioonidelt natuke uuel tasemel suhtlemiskultuuri. Kas Eesti spordiorganisatsioonid on valmis suhtluseks, kus tuleb olla läbinisti aus ja kogu aeg ka ideeliselt ettevõtjale ära seletada, mis on see asi, mida üheskoos vajame?

"Meil on olemas tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute koondnimekiri. Mõte on selles, et kui sinna kuulud, siis oledki kontrollmehhanism, alaliidu liige. Mitte suvaline inimene ei tee firmat ja ei hakka raha läbi käitama. Pead kuuluma korvpalliliitu, olema reaalselt eksisteeriv keha ja läbi selle taotleda."

Kuidas suhtub välja käidud ettepanekusse aga vabaühenduste rahastamise temaatikaga väga hästi kursis olev Alari Rammo? "Laias laastus on ettepanek sama olukord kui tänane. Riik kogub maksuraha kokku ja kuhu siis paneb? Lihtsalt eesmärk on saada rohkem maksuraha sporti. Kõik protsendiseadused on paberil alati ahvatlevamad kui siis, kui hakkad neid läbi mõtlema või katsetama."

"Minu meelest teeb see süsteemi hoopis segasemaks, kuigi idee esitajad leiavad, et selgemaks. Sest sa ei tea, kui palju seda raha just sporti tulema hakkab. Võimalik on maksuraha suunata kõikidele tulumaksusoodustusega ühendustele, näiteks keegi ei saa ennustada, palju tuleb sporti või kui palju ettevõtetel sel aastal käibemaksust see protsent on. Pigem läheks see keerulisemaks nii organisatsioonide jaoks - palju nemad raha saavad? - kui ka valitsusele riigieelarvet plaanida. Mulle, kes ma ise huvikaitsega tegelen, tunduks lihtsam teha rohkem lobitööd, et valitsus paneks rohkem sporti raha. Selline riigieelarveloogikast lähtumine ning riigieelarve ja annetuste lahushoidmine tundub minu meelest ka loogilisem ja rohkem vajadustele vastav. Kui sa mingil aastal leiad, et nüüd vajavad rohkem päästjad või rohkem sport, siis paned sinna rohkem raha. Aga kui viid otsuse põllule, on tulemus ennustamatu."

Üks asi, mida toovad välja idee autorid, on just see, et nad tahavad soodustada ettevõtete ja organisatsioonide omavahelist suhtlust. See on praegu liiga ühepoolne või on liiga palju suunatud sellele, et meil on raha vaja, aga me ei paku teile omalt poolt midagi vastu. Kas siin on mingit loogikat näha? Kui riik soodustaks suhtlust, siis ei tuleks mitte läbi maksude organisatsioonidesse raha, vaid ettevõte tunneks rohkem huvi ning panustaks lisaks maksurahale ka sponsorlepingu korras?

"Ma ei näe loogikat, kuidas mingi imeliku maksuskeemiga kedagi rohkem suhtlema harjutada. Kui ettevõte saaks maksurahast mingi protsendi kuhugi suunata, siis see ei ole ju tema raha. Ettevõttel on veel vähem sidet selle valdkonnaga, kellega ta suhtleb ja niiöelda toetab, kui ta teeks otse annetades. Sest tema niikuinii ei saaks seda raha endale."

"Pigem on annetuskultuur Eestis juba päris hea," tõi Rammo välja. "Spordisektoril on vist Eestis sadapaarkümmend miljonit, millest päris hea hulk miljoneid juba tuleb ettevõtjatelt. Valdkonda võib-olla liiga süvitsi teadmata ma ei usu, et sellisel viisil seda eesmärki saaks saavutada. Inimesed annetavad ikka siis, kui sa küsid ja see, mis sa teed, neile korda läheb. Kui see, mida sa teed, ei lähe korda eraisikutele või ettevõtetele, siis nii ongi. See on rohkem kommunikatsiooni kui maksupoliitika teema."

"Sina või mina saame ühe protsendi oma tulumaksust deklareerides veebruaris või märtsis suunates mõnele vabaühendusele. See ei ole üldse nii hästi tööle hakanud kui alguses inimesed ette kuulutavad. Raha on juurde tulnud, aga pigem jaguneb see väiksemate summadena palju rohkemate organisatsioonide vahel. Suurt mõju lisarahal ei ole sellistel skeemidel olnud. Pluss alati, kui sa riigile paned ette midagi, et riigil jääb maksuraha vähemaks, siis valitsus küsib sult vastu, mille arvelt? Kui praegu juba on erinevad protsendid spordile hasartmängumaksu seaduses, siis rahandusministeerium küsib esimese asjana, kust me siis vähem makse võtame, kui uue protsendi tekitame. Need on ühendatud anumad."

Tein ja Ottender leiavad, et maksudebati eestvedaja peaks olema Eesti Olümpiakomitee. "Ma arvan, et see on kõige suurem spordiorgan, mis meil Eestis on. Hetkel juhib seda küllalt võimekas mees Eesti mõistes. Tulemas on uued valimised ja põhidebatt võiks olla, kuidas Eesti sporti tervikuna rohkem raha juurde tuua. Kindlasti neid võimalusi või mõtteid ülearu palju ei ole. Kui neid oleks varasemalt olnud, ju oleks mõni ära realiseeritud. Seal mingid põhjused on, miks seda ei ole saanud teha. See võiks olla alus," jätkas Tein.

"Mis iganes spordiala või klubi eelarve on üks suuremaid probleeme. Eelarve on see probleem, kui sa ei saa maksta treenerile väärilist tasu või palgata sobivaid mängijaid. Ei saa arendada lastesporti, luua piisavalt tingimusi. Sest alati puudub raha! Kirjale, mille välja saatsime, Urmas Sõõrumaa ilusti vastas, et head mõtted ja kindlasti vajavad edasi arendamist. Ma loodan, et Tõnu Tõnistega tulevas debatis kerkivad need asjad tugevalt päevakorda. Tegelikult on olümpiakomitee organ, kes räägib läbi valitsuse, poliitikutega. Kes peab asja ära põhjendama, võib-olla tegema eelnevad uuringud, minema valmis paketiga poliitikute ukse juurde ja kui nad on asjast aru saanud, siis on see üks tugev otsus, mis tuleb ära teha."

Kui klubid ja ühingud ettevõtete maksuraha nimel võitlusse asuvad, siis kuidas vältida olukorda, et need, kes on niigi jõukamad ja omavad turunduse tegemiseks paremat võimekust, ei muutuks veel jõukamaks? Ehk et rikkad ei korjaks rikkust juurde ning vaesed ei jääks veel vaesemaks.

"Ma arvan, et Eestis on nii palju erinevaid ettevõtjaid... me ei räägi ainult spordist, vaid kultuurist ka üldiselt. Tööpõld, keda või mida toetada, on küllalt lai," lausus Tein. "Meil on hästi palju väikeettevõtteid, mis on väiksemates kohtades, mis tahavadki suunata ühte protsenti oma kogukonda tagasi. Teistpidi võiks küsida, et kas me tahame, et oleks olemas Kalev/Cramo, kes mängib Euroopas küllalt head korvpalli. Kui me midagi ei muuda, siis seda klubi suure tõenäosusega sellisel tasemel on küllalt keeruline hoida. Pigem aitaks selline muudatus kaasa pallimänguklubidele pürgida võimalikult kõrgesse tippu. Meil peavad olema kõrged ootused. Me tahaks ju lihtsustatult öeldes, et meil oleks väikses Eestis oma Kaunase Žalgiris."

Alari Rammo jaoks on ohukohad selgelt olemas. "Sellised skeemid teistes riikides on toonud kaasa seda, et tugevamad organisatsioonid saavad rohkem raha, sest see ei ole lihtsalt lobitöö, vaid puhtalt turundus- ja reklaamikampaania, et sel hetkel, kui ettevõtjad peaksid otsustama, kuhu see raha suunata, kõik tugevamad spordiliidud saavad ilmselt sadu tuhandeid panna kampaania peale. Kas see on mõistlik rahakasutus - ma ei oleks nii kindel."

Mis peaks spordi rahastamise debati ja Teini ning Ottenderi ettepaneku valguses kõlama jääma? "Loodame, et lauale ta läheb, tekib palju erinevaid vaatenurki juurde. Kindlasti on oluline võimalikult varajases staadiumis kaasata ka valitsusliikmeid, kes hakkaks kuidagi kaasa mõtlema. Lõpuks on ta suuresti poliitiline otsus," jätkas Tein.

"Probleem on taasiseseisvusajast peale, et meil ei ole täna riigi sportlikku mehhanismi, kuidas saaks raha sporti juurde tuua. Kuidas kaasate ettevõtteid? Kuidas viia kokku ettevõte ja spordiklubi näiteks? Et neil oleks mingi baas, kust edasi minna. Kui esimesel aastal suunavad nad ühe protsendi valitud klubile ja vaatavad, et see koostöö juba tekib ja toimib, siis järgmisel aastal on lootust leida väikest sponsordiili. Meil ongi vaja nad kokku viia. Riik saab selle tõuke anda. Tehniline maksuteostus peab ka olema lihtne. Kui läheme liiga keeruliseks, siis ei oska spordiklubi sellest aru saada, siis on ettevõttele keerukas - ei hakka jamama! See peab olema ääretult lihtne, siis on see ettevõttele mõnus kohustus."

Alari Rammo: "Raha on Eestis puudu igas jumala valdkonnas, aga hakata igale valdkonnale eraldi skeemi maksude kaudu välja mõtlema - see lõppeb kaosega. Ükskõik kas selle jutuga tuleks välja sport, kultuur, haridus või sotsiaalvaldkond. Eelarved ja annetused võiks süsteemi selguse huvides hoida võimalikult lahus. Kindlasti on ettevõtjad valmis rohkem annetama. Sealt võiks neilt eest ära võtta maksuvaba annetuste piirmäära, et nad saaksid jaotamata kasumit saata ükskõik mis valdkonda piiramatult versus jagada seda omanikele välja."

Toimetaja: Siim Boikov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: