Miks on saksa jalgpallifännid nii vihased? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Müncheni Bayerni jalgpallifännid
Müncheni Bayerni jalgpallifännid Autor/allikas: Imago Sport/Scanpix

Eelmisel nädalavahetusel Saksamaa jalgpalli kõrgliigas Hoffenheimi kodustaadionil näidatud žest tõstatas küsimused seoses rassismi ja solvamistega tribüünidel uuele tasemele. Milleni viib aastaid kestnud vastasseis traditsioone austavate ja uuendusmeelsemate jalgpalliinimeste vahel?

Laupäeval, 29. veebruaril kogunesid 35 000 elanikuga Sinsheimis asuvale 30 000 istekohaga PreZero Arena nimelisele staadionile tuhanded vutihuvilised, et elada kaasa kohaliku uhkuse Hoffenheimi jalgpalliklubi heitlusele Bundesliga liidri Müncheni Bayerniga.

Mängud Bayerniga on igale Saksamaa klubile eriliseks pidupäevaks ja võis juba ette ennustada, et kohalikele jääb ka see kohtumine vähemalt mõneks ajaks meelde. Õnneks või kahjuks ei tulnud neil pettuda. Seda kahel põhjusel.

Kuigi Hoffenheimil on käsil järjekordselt korralik hooaeg - mängule mindi vastu Bundesliga kaheksandalt tabelipositsioonilt -, siis midagi rõõmustavat too kohtumine ei toonud. Heasse hoogu sattunud Bayern seadis üks-kaks-kolm juba esimese veerandtunni lõpuks tabloole 3:0 eduseisu ja poolajapausiks saadi hakkama ka neljanda väravaga.

Kohe pärast vaheaega lõi Philippe Coutinho juba viienda ja 62. minutil Leon Goretzka ka kuuenda tabamuse. Õnnetud Hoffenheimi poolehoidjad pidid tõepoolest nägema mälestusväärset õhtut, mis oli juba ajalooliseks määratud - mitte kunagi varem ei olnud klubi saanud kõrgliigas koduareenil seesugust koslepit. Aga järgnenut ei osanud ilmselt keegi ennustada.

Kui Bayernil oli kuus kolli kirjas, rullisid külalisvõistkonna tulised poolehoidjad välja plagu, millega solvati Hoffenheimi miljardärist omanik Dietmar Hoppi, nimetades teda l***pojaks. See iseenesest polnud midagi ebatavalist, sest Hopp pole saksa jalgpallis kuigi armastatud kuju ja kommertsvuti kehastajana põlgavad teda paljud.

Aga viimasel ajal võetakse jalgpallis igasuguseid rassismi, ksenofoobia ja homofoobia ilminguid ning muid rünnakuid tõsisemalt kui varem. Mäng peatati. Bayerni taustajõud ja mängijad suundusid tribüüni juurde ning palusid plakati ära panna. Kui kohtumine viimaks jätkuda sai, nähti midagi ebatavalist.

Mõlema meeskonna mängijad keeldusid järelejäänud 13 minutit tõsiselt võtmast. Selle asemel lükati keskjoone vahel laisalt palli, vesteldi omavahel ja kohtunikuga. Mitte ükski 22 mängumehest ei näidanud üles soovi täita üht spordi alusideed - anda endast parim, et võita. Hea küll, eks kohtumise saatus oligi ju tegelikult otsustatud, kuid säärast protestimeedet pole sellisel tasemel varem kohatud.

Pärast kohtumist tänasid Hoffenheimi kodupublik ja mõlema meeskonna esindajad üksteist. Solidaarsuse märgiks oli kampa võetud ka vihatud Hopp.

Aga kes ta on - see 79-aastane Hopp, kes sattus Euroopa tippjalgpalli viimaste aastate ühe kummalisema juhtumi keskmesse – ja miks temast säärane raevu sihtmärk sai?

Kes on Dietmar Hopp?

Üliedukas ettevõtja. Rikkur, kes sümboliseerib nii mõnelegi industriaalajastu vabrikanti, kes rahaga kõik ära ostab, eest ära lükkab ja nõnda väiksemaid ekspluateerib. Hopp asutas 1972. aastal koos nelja kaaslasega tarkvarafirma SAP, millest kujunes aastatega Microsofti ja Oracle'i järel planeedi suuruselt kolmas tehnoloogiaettevõte.

Pärast mitut kümnendit head teenistust ja Saksamaa üheks rikkaimaks inimeseks kerkimist tekkis Hoppil - nagu nii mõnelgi teisel edukal ärimehel nii enne kui pärast teha - mõte ühiskonda tagasi panustada. Selleks lõi ta üheksakümnendate keskel fondi, kust hakati jagama raha meditsiini, haridusse, sotsiaalvaldkonda ja ka sporti. Nii jõudis Hopp ringiga tagasi TSG 1899 Hoffenheimi jalgpalliklubi juurde, kus ta ise nooruses palli toksis. Tol ajal oli tegemist tagasihoidliku amatöörklubiga, kellest keegi eriti kuulnudki polnud.

Ega suurt parem polnud seis ka hiljem. 1990. aastal kuulus klubi Saksamaa tugevuselt kaheksandasse liigasse, kust tõusis küll sajandivahetuseks mitme astme võrra kõrgemale. Tõeliselt hea hoo sai Hoffenheim sisse 2005. aastal, mil Hopp hakkas seniselt hoogsamalt raha sisse pumpama. Nii jõuti pärituule toel 2008. aastal kõrgliigasse, kus püsitakse siiani.

Skeem pole jalgpallimaailmas mõistagi midagi eriskummalist. Juba varem oli säärase mainega näiteks Londoni Chelsea, kelle 2003. aastal soetas vene miljardär Roman Abramovitš. Hiljem on rahaga ostetava edu kuulsuse saavutanud Araabia ärimeeste konsortsiumite käes olevad Manchester City ja Pariisi Saint-Germain. Aga üks asi on erinev. Need ei ole saksa klubid.

Saksamaal nii asjad ei käi. Reeglite järgi ei tohi klubi kuuluda ühegi omaniku kätte rohkem kui 50-protsendiliselt – tegemist on nn 50+1 reegliga. Sisuliselt tähendab see seda, et klubi omanikud on klubi liikmed ehk suuresti needsamad väikeaktsionäridest fännid. Hoppile ja Hoffenheimile tehti aga 2015. aastal erand, mida võimaldatakse investoritele, kes on toetanud mõnd klubi märkimisväärselt 20 või enama aasta jooksul.*

See viimane üksnes suurendas põlgust, mis iseenesest kestab palju kauem – juba alates nullindatest, kui lühikesel perioodil pumbati klubisse kümneid ja kümneid, isegi sadu miljoneid eurosid ja meeskond hakkas läbi liiga kerkima. Paljude tõsiusksete vutihuviliste jaoks on tegemist kunstliku, sõna otseses mõttes keset põldu rajatud – Hopp on lasknud väikesesse paika ehitada kaks staadionit ja esindusliku treeningkompleksi – kommertsprojektiga, mille finantsalused pole teistega võrdsed.

Üks "tipphetki" tuli 2011. aastal, kui üks Hoffenheimi töötaja jäi vahele valjuhääldist kriiskava heli laskmisega - seda põhjusel, et Dortmundi Borussia fännide Hoppi mõnitavad hüüded ei oleks kuulda. Kuigi väidetavalt oli tegemist töötaja isikliku initsiatiiviga, siis seda paljude arvates tegutses ta Hoppi salajasel heakskiidul.

Dietmar Hopp ja Bayerni tegevjuht Karl-Heinz Rummenigge Bayerni mängijate keskel Autor/allikas: Imago Sport/Scanpix

Hoppi-põlgusega ongi enim paistnud silma Bayerni suurima rivaali Borussia poolehoidjad, kes korduvate solvangute tõttu teenisid üle-eelmisel nädalal kahe aasta pikkuse Hoffenheimi staadioni külastamise keelu. See ei ajanud närvi aga mitte ainult Borussia fänne, vaid ka teiste klubide poolehoidjaid, mis viisidki laupäeval Hoffenheimis ja mujalgi hargnenud sündmusteni.

Algpõhjust tuleb otsida aastast 2017, kui toonane Saksamaa jalgpalliliidu (DFB) pealik Reinhard Grindel lubas, et nahutada saavad konkreetseid rikkumisi teinud fännid, aga kollektiivseid karistusi erinevate klubide poolehoidjatele enam ei määrata. Kuigi ametlikku kirjapanekut see üheski dokustaadis ei leidnud, siis jäeti tema sõnad meelde ja nüüd, kui Borussiale ikkagi selline keeld kohaldati, eskaleerus ka olukord.

Bayerni ultrafänne koondava veebikülje Südkurve München pärast laupäevast skandaali avaldatud teates kirjutati nii: "DFB on murdnud kollektiivsete karistuste osas oma sõna. Kuigi see karistus ja konkreetselt Hoppiga seonduv ei puuduta meid nii väga, siis näeme seda üldises plaanis fänniõiguste rikkumisena. See on teema, kus me ei saa vaikida."

Lisaks kahtlustavad fännid ka seda, et laupäeval käitusid Müncheni Bayern ja Saksamaa jalgpalliliit silmakirjalikult. Hoffenheimi omaniku asutatud firma SAP on mõlema koostööpartner ja seetõttu võib Hoppiga seonduv saada teistsugust kohtlemist kui muud sarnased juhtumid.

Näiteks Bayerni fänniorganisatsioone ühendav Club Nr. 12 teatas Sinsheimi sündmuste järel järgnevat: "Oleme Saksamaa staadionitel näinud viimastel nädalatel palju rassistlikke ja seksistlikke intsidente, mis oleks võinud saada heaks näidislooks," kirjutati avalduses ning viidati juhtumitele seoses Berliini Hertha mängija Jordan Toruranigha ja Würzburger Kickersi palluri Leroy Kwadwoga, kes said rassistlike rünnakute sihtmärgiks, aga kelle puhul ei järgnenud sellist mängijate-poolset reaktsiooni. "Kui juhtumisse on seotud patroon, kes juhtub olema DFB finantspartner, alles siis nad ütlevad, et ületati punane joon."

Hoppi-vaenu on Hoffenheimi kõrgliigas viibimise ajal näidanud pea kõik vastased, kes nendega kohtuvad ja hiljutise Dortmundi fännidele määratud karistuse valguses on Bayerni omade kõrval reageerinud ka teiste klubide poolehoidjad. Juba eelmisel nädalal - kohe pärast otsuse teatavakstegemist - lehvitasid vaenava plakatiga Mönchengladbachi Borussia poolehoidjad. Hoffenheim - Bayern mänguga samal ajal esitasid kohatuid hõikeid ja lehvitasid vastavaid plagusid oma liigamängudes nii Dortmundi kui ka Kölni fännid.

Pühapäeval oli järg Berliini Unioni toetajate käes, kes avaldasid halvakspanu nii Hoppile kui ka Borussiat karistanud Saksamaa jalgpalliliidule. Mäng Wolfsburgiga tuli seetõttu lausa kahel korral katkestada ja kui järgnenuks kolmas hoiatus, tähendanuks see kohtumise enneaegset lõppu.

Mis saab edasi?

Võib ilmselt üsna julgelt väita, et kõike arvestades polegi Hopp fännide silmis üksik pahalane, vaid pigem kergesti rünnatav sümbol. Umbes nii nagu Margaret Thatcher kaheksakümnendatel inglise söekaevuritele. Olukord on keerukam kui üksnes Hoppi personaalküsimus.

Müncheni Bayern on juba jõuliselt lubanud, et kõik laupäeval kohatult käitunud pealtvaatajad saavad karistada. Teisisõnu määratakse neile staadionikeelud, kuid selge on ka see, et suuremat probleemi see ei lahenda. Tuli jääb tuha all hõõguma ja jalgpallifänluse spetsialisti Michael Gerberi sõnul tuleks mõlemalt poolt hoogu maha võtta.

Gerber on alates 2006. aastast Frankfurdis asuva fänniprojekte koordineeriva asutuse KOS juht. Tegemist on ühinguga, mille toimimist toetavad nii riik, Saksamaa jalgpalliliit kui ka Saksamaa jalgpalliliiga ning mille tegevust võib sisuliselt lugeda sotsiaaltöö valdkonda kuuluvaks.

"Ma sooviks, et kõik seotud osapooled astuks sammu tagasi ja mõtleks järele, kuidas keskenduda uuesti sellele, mis ühendab mõlema osapoole huvisid," lausus ta intervjuus Deutsche Wellele. "Kui konflikt eskaleerub, viib see mõlemad tupikteele."

Mõistagi ei ole fännid siinkohal ühtsel meelel. Häälekamad protestijad, keda võib nimetada ultrateks, on küll radikaalsemad, kuid väga paljud mõõdukamatel seisukohtadel olijad võtaks asju rahulikumalt, ehkki mure - jalgpalli kommertsialiseerimine, edu ostmise võimalus ja suurte rahade koondumine üha väiksema ringi tegelaste kätte - on neil ühine.

"Ma usun, et mõlemal poolel on suur arv vastutustundlikke inimesi, kes tahavad kaitsta nii jalgpalli kui ka fännikultuuri," jätkas Gerber. "See on üks põhjuseid, miks jalgpall on nii hästi arenenud. Ja ma usun jätkuvalt, et leiame sellest ummikust väljapääsu. Aga kõigepealt tuleb lõpetada asjade pingestamine."

Jalgpallifänluse ajalugu tunneb kahetsusväärselt palju vägivaldseid intsidente, millel on suured sotsiaalsed põhjused ja tagajärjed. Arvestades laiemaid ühiskondlikke olusid ei tasu välistada võimalust, et praegu eksisteerivad pinged võivad jalgpallifänluse taas süngemaks teemaks muuta. Saksamaa jalgpallipublik on oma rohkearvulisuse ja kirglikkuse eest sel sajandil palju kiita saanud. Ilmselt ei ole tõesti ühegi osapoole huvides hüva mainet maha mängida.

* Hoffenheimi kõrval on sarnane erand tehtud ka Bayeri ravimitööstuse omandis olevale Leverkuseni Bayerile ja Volkswagenile kuuluvale Wolfsburgile.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: