VIDEOD | Spordiaasta meeldejäävaimad momendid 2014
ERR-i spordiajakirjanikud Kristjan Kalkun, Taavi Libe, Steiv Silm, Maarja Värv ja allakirjutanu meenutasid lõppevat aastat ja selle tähenduslikemaid momente.
Selle tulemusel avaldame seitse spordimomenti, mis tänavusest enim meelde jäid. Valikusse kuulusid sündmused nii meilt kui mujalt, nii positiivsed kui negatiivsed hetked, nii intsidendid spordirajalt kui ka selle kõrvalt.
Tulemus on alljärgnev. Kindlasti mitme koha pealt lugejad nõustuvad meiega ja veel rohkem meenutamist väärivaid momente jäi valikust välja. Sel juhul ava kommentaarium ja kirjuta, mida huvitavat spordis veel juhtus AD 2014.
RASMUS MÄGI JOOKSUD EUROOPA MEISTRIVÕISTLUSTEL
Rasmus Mägi oli kaheldamatult Eesti spordiaasta kirkamaid tähti. Tegemist on tõsise favoriidiga aasta meessportlaseks ja tema EM-hõbedavõit kandideerib ka aasta spordihetkeks. Mägi jooksud lõpetasid Eesti kergejõustikufänni aastakümneid kestnud kurtmise, miks võistlustel eelistatakse jooksualade telepildis näitamist nii rängalt väljakualadele. Juba mitu aastat lubavaid esitusi ja püsivat arengut näidanud kergejõustikuperekonna noorim võsu lippas rekordiväärilisi staadioniringe ja tulemus 48,54 sündis just hooaja tähtsaimal etteastel. Vaimustav on näha, kuidas viimasel sajal meetril – kui mehed on nö ühel joonel ja spordisõbral iseäranis põnev võistlust jälgida –, ei saagi keegi meite mehe vastu. Vaid üks šveitslane, kel jagus nuppu juba varasemalt kiiremaid liigutusi teha, jäigi ette. Eesti mees on jooksumees ja mitte ainult sörkija rahvaspordiüritusel, vaid nobejalg ka lühikestel distantsidel Euroopa areenil. Ehk varsti maailmaski?
Vaata korra veel EM-finaali:
Kuula Mägi vahetuid kommentaare pärast hõbedavõitu:
Meeste 400 meetri tõkkejooksjate autasustamine, medali paneb kaela Erki Nool:
JALGPALLI MM-FINAALTURNIIR BRASIILIAS
Jalgpalli MM on mõnegi arvates maailma suurim spordivõistlus, mis edestab isegi suviseid olümpiamänge, talviseid siis seda enam. Seekordne turniir Brasiilias ei petnud vaatajate ootuseid. Sai näha sümpaatseid üllatusi (Costa Rica), ootamatuid intsidente (Luis Suarezi hambad), suurte põrumisi (Hispaania) ja avangardseid etteasteid (Manuel Neueri julge väravavahipraktika). Ehk enim jääb meelde ootamatu lahendusega poolfinaal Brasiilia – Saksamaa. Aasta varem Konföderatsioonide karikaturniiridel nii veenvalt esinenud Brasiilia läks täiesti alt ja Saksamaa on selliste eksimuste korral maailma halastamatuim vastane. Tulemus 1:7 peegeldab aga suurepäraselt tänapäeva jalgpalli – mõni väike taktikaline viga, mõni väike häälestumisprobleem ja tulemus on fataalne. Jalgpall on nii kaugele arenenud, et kõik peab olema viimase peal timmitud. Kuni väikseima nüansini. Saksamaa sai sellega hakkama ja võitis esimese Euroopa võistkonnana väljaspool Euroopat peetud MM-turniiri.
"Kui see MM oli tähelepanu all mitmed staarid, kes oma meeskonda juhtisid, näiteks Neymar, Lionel Messi, Cristiano Ronaldo, siis Saksamaal oli välja panna ühtlaselt ülitugev meeskond. See toob ka reeglina võidu." (Steiv Silm)
"Need helid, mis enne mängu hümnide ajal Maracana staadionil kõlasid, lummasid ja tekitasid külmavärinaid - kõik hõiskasid laulda, eriti argentiinlased. See oli nagu ooperi avamäng, sportliku etenduse meeleolukas sissejuhatus." (Kristjan Kalkun)
"Ma ei jõudnud mängu alguseks koju, vaid kõndisin tänaval kodu suunas ja ühtäkki hakkasin majadest rõõmuhüüdeid kuulma ja need läksid järjest tihedamaks. Uudishimu sai võitu, võtsin telefoni taskust välja ja vaatasin mänguseisu, selleks hetkeks oli Saksamaa ees juba 5:0." (Maarja Värv)
Vaata Brasiilia - Saksamaa poolfinaali väravaid:
Mario Götze võiduvärav finaalis Argentinale:
BERNATSKI JUHTUMI KULMINATSIOON (?)
Aasta eest lahvatanud laiahaardeline dopinguskandaal oli ootamatu. Nagu põnevusfilmis. Nagu alles mõne aasta eest Indrek Hargla kirjutatud teleseriaalis „Alpimaja”. Organiseeritud tarvitamine. Halvale teele läinud spordiarst. Valedetektor. Kuulsad nimed. Kui palju selles loos on tõtt ja kui palju valet - seda on tänavu palju arutatud. Ja ega kardetavasti targemaks ei saagi. Üks ütles, et „tegid”, teine vastas: „ei teinud mitte!” Jääb vaid usufaktor. Aga halb tunne, paha mekk ennekõike. 2014. aasta lõpuks peaks olema kõigil eestlastel selge vaid üks: doping ei ole midagi kauget, kättesaamatut ning vaid pahade riikide ja pahade sportlaste salalik relv. Eesti Antidopingu leheküljel on kirjas seitsme karistust kandva sportlase nimed. Bernatski juhtumil oli siiski kindlasti üks positiivne aspekt: suhtumine dopingusse ja selle ümber sahkerdajatesse muutus seaduselooja silmis senisest hulga tähtsamaks. Mis on kokkuvõttes kindlasti võit. Või vähemasti saavutus.
Loe lisaks: Bernatski juhtumi komisjoni aruanne
Uudislugu: Kristjan Port: alaliidud peaks Bernatski juhtumis üles kerkinud infoga tegelema
Uudislugu: Alaver "Aktuaalsele kaamerale": ma ei ole ostnud Bernatskilt keelatud aineid
Uudislugu: EOK täitevkomitee tõmbas Bernatski juhtumile joone alla
VUTIKOONDISE MÕTLIKUKS TEGEV EM-VALIKTURNIIR
Eesti jalgpallikoondis alustas sügist valikturniiri varasemast teistsuguses seisundis. Üle mitme aja taas uus peatreener (Magnus Pehrsson) ja teadmine, et finaalturniirile jõuab varasemast rohkem meeskondi. Avamängus Sloveenia vastu. Vana tuttav kolme aasta tagusest ajast. Meie jaoks igati positiivne mälestus, kui Sloveenia alistas Serbia 1:0 ja see tagas Eestile koha valikturniiri play-offis. Pärast pikka närvitsemist nüüd vaid rõõm - Ats Purje värav 86. minutil, 1:0 võit ja kolm punkti kirjas. Võimas eufooria! Tuli ära! Sellega aga positiivne lõppes. Purje värav, mis oli lõpuks rünnaku neljas pealelöök, iseloomustab Eesti kesist ründejõudu hästi. Võis ju leppida, et võõrsil Leedu ja kodus Inglismaa vastu me palli väravasse ei saa, aga järgnenud 0:0 viik San Marinoga oli mõistagi kurjast. Võttis vanduma ja sajatama või masendas niisama. Ei ole lihtne see jalgpallifänni elu, vähe on tõsiseid rõõmuhetki, palju pettumusi ja nördimapanevaid resultaate. Optimistid tõid mõistagi üsna pea esile meie eelmise EM-valikturniiri, mis oli päris vahva ja kus teisele amatöörmeeskonnale, Fääri saartele nimelt, kogunisti kaotati. Ja vaat mis pärast välja tuli! No saame näha, 2015. aasta tuleb huvitav.
"Ats Purje värav suisa mängu lõppfaasis tõi võidu - ja milline värav, neli korda tuli järjest peale lüüa, et pall hetke ühest maailma parimast väravavahist, Samir Handanovicist, mööda saada. Sellist lärmi staadionil ei mäleta ka paljud vanemad fännid." (Steiv Silm)
Vaata uuesti Purje väravat Sloveeniale:
SOOME – VENEMAA VEERANDFINAAL SOTŠI OLÜMPIA HOKITURNIIRIL
Üks olümpia pinevamaid hetki, kuigi ei otsustatud ju isegi ühegi medali saatust. Aga mängu tuli poliitiline mõõde. See spordiga alatasa kaasas käiv vaim. Venemaa hokikoondis, suurte ajalooliste saavutustega ja pärast NSV Liidu aegu ikka kullata (kui mitte arvestada SRÜ esikohta Albertville'is 1992). Juba paarkümmend aastat. See asi tuli lõpetada. Loomulikult lootsid venelased kodustelt mängudelt palju medaleid, aga meeste hokikuld oli olulisim. See kaalus vähemasti sama palju kui ülejäänud autasud kokku. Ja siis murti nad maha, veel enne, kui asi õieti pihtagi hakkas. Ei teinud seda vana rivaal Kanada, ei maailmatandri kardetuim vastane USA, nagu Lake Placidis, ei endised sotsialismisõbrad tšehhid-slovakid. Hoopis Soome. Jälle see Soome ajas sõrad vastu, kui tegelikult oli pilk juba suunatud järgmistele vastastele. Suur vene kurbus ja joviaalne soome vitaalsus.
"Taliolümpia Musta mere ääres, kevadiste soojakraadidega. Taustal Venemaa soov paista maailmale taas mõjuvõimsa impeeriumina. Tekstiliselt rõhutati seda rahvusluse ja suure Venemaa ideed mõneti rõõmsamas võtmes nii Sotši olümpia ava- kui ka lõputseremoonia käigus. Ja ometi pole võimalik elus paljutki kontrollida, ka spordis." (Kristjan Kalkun)
Loe uudist: OM: Soome lülitas Venemaa hokikoondise konkurentsist!
KAAREL NURMSALU 6. KOHT MK-ETAPIL JA LOOBUMINE
Sajad miljonid rahatähed, hunnik kahtlevaid pilke ja mõtlikke päid. Kas ikka tasus Tehvandile seda 90 meetri torni ehitada. Äkki saanuks midagi paremat teha? Ühel hetkel juba tundus, et tavapärane eestilik pessimism taandub. Meie mees suusahüpete MK-etapil parimate seas, eespool vaid ühe käe sõrmede jagu mehi. Nutuse talispordiaasta vaimustavamaid momente. Nurmsalu ja suusahüpete tulevik näis helge. Suudame sedagi ala! Jah, suuresti soomlaste abiga, aga ikkagi päris meie oma mees. Ning siis, mõni hetk hiljem oli kõik möödas. Ei näinud tulevikku, ei jätkunud motivatsiooni. Kaarel Nurmsalu otsustas spordist loobuda. Jah, kindlasti jäi üht-teist tahtmise taha. Suusahüppaja elu pole lihtne. Aga kindlasti oli Nurmsalu taandumine väga heaks näiteks meie spordisüsteemi nõrkustest. Isegi siis, kui oled hambad ristis jõudnud sinna marjamaa piirile ja esimesest maasikast poolegi ära hammustanud, ei garanteeri see enamat. Pole ju Nurmsalu esimene ja ainus lootus, kes suhteliselt noores eas ja sportlikus plaanis ebaloogilisel hetkel käega lööb. Näiteks võib tuua mitmeid laskesuusatajaid. Mida võivad mõelda need sajad noored anded, kellele korrutatakse päevast päeva lööklauseid stiilis "raske õppustel, kerge lahingus"? Kas tippsport on miski, mille nimel tasub võtta riske ja pühenduda?
Loe uudist: Kaarel Nurmsalu tuli Oslo MK-etapil kuuendaks
Vaata uudislugu: Kaarel Nurmsalu otsustas karjääri lõpetada
GRETE GAIMI KELMIKAD LÄÄTSED
Alljärgnev on puhtalt Vikerraadio spordibossi Taavi Libe üks ja ainus tõeline aasta tipphetk. Ilu on vaataja silmades, kahtlemata.
Fotod: Reuters/RIA Novosti/AP/Liis Treimann/Scanpix