Spordiennustuse juht: Eesti probleem on insaiderid, mitte kokkuleppemängud
Vikerraadio spordisaade „Spordipühapäev” uuris, kui suur probleem on Eesti spordis kihlveopettused. Kuidas petturite vastu võidelda ja kas karistused peaksid olema karmimad? Stuudios rääkis sel teemal Olybeti spordiennustuse juht Vladimir Dratšjov.
Märtsi lõpus tehti ühele Tallinna Ülikool/Kalevi mängijale enne kohtumist Kalev/Cramoga ettepanek osaleda mängutulemuse mõjutamises. Klubi informeeris korvpalliliitu ja meeskondade esindajatega peeti mängu eel koosolek, pettus hoiti ära.
„See inimene, kes üritas seda mängu kokku leppida, on Eesti ringkondades väga hästi tuntud isik ja tema lähenemine on hästi robustne, see ei ole tavapraktika. Kui inimesed tavaliselt teevad midagi sellist, teevad nad seda palju rafineeritumalt, kasutatakse omavahelisi sidemeid, mis on varem tekkinud, valdavalt usalduse peale ülesehitatud,” kommenteeris Dratšjov hiljutist juhtumit Eesti korvpallis. „Siin oli kirvemeetod, keegi lendas peale väga lihtsalt, väga labaselt ja proovis, kas läheb läbi. See tegelikult näitab probleemi sügavust ka – kui nad on nii kartmatud, on asi ikka üsna kehv.”
Kas kihlveopettuste üheks aluseks on siis usaldussuhe? „Küsimus mängu aususe suhtes ei alga sellest, kuidas lepime kokku mängu, see on palju laiem küsimus, algab kuskilt väga kaugelt – õigusriigi põhimõttest, võrdsest kohtlemisest, siseinfost, mis ringleb mingites ringkondades,” selgitas Dratšjov. „Siin on see moment, kus probleem ei ole selles, et keegi läheb kirvega lööma ja lepib mängu kokku, see asi hakkab palju kaugemalt. On olemas grupp inimesi, kes aastate jooksul on näiteks ühes trennis käinud, sõpradeks saanud või on üks vilemees ja teine mängija, neil on usaldussuhe.”
Kui suur probleem see Eestis on? „Meie probleem ei olegi see, et tuleb inimene uksest sisse ja lepib mängu kokku või tuleb Venemaa või Albaania maffia, meie probleem ongi see, et meil on mängijad, kes on Eesti ühiskonnas ikkagi tavainimesed, kes teenivad honorari. Jube lihtne on nendega suhelda, nad pole kuskil eemal. NBA staariga sa ei saa sellist kontakti või siseinfot. See info kipub endale jalgu alla kasvatama,” tõdes Dratšjov.
Kuidas Eestis selle vastu võitlemisega läheb? „Sellest võiks rääkida tunde. Kui lühidalt kokku võtta, siis ütleks nõnda, et koostöö on nullilähedane,” nentis Dratšjov. „Kui vaatame probleemi globaalselt, see pole Eesti, Albaania, Ukraina või Ameerika probleem, see on probleem kogu maailma spordis. Meie probleem on insaiderid, mitte kokkuleppemängud.”
Ja kuidas on karistamisega, kas petturitel on põhjust karta? „Ei ole ja see ongi keskne probleem kogu selle poti juures. Tegelikult on näha, et nii kokkuleppemängijail kui insaideritel on täiesti karistamatuse tunne ja see teatavasti tekibki siis, kui nendel, kes vastaspoolel seisavad, ei ole hoobasid,” arutles Dratšjov. „See teema ei ole ühiskonnas nii suurt kõlapinda saanud. On kirjutatud konkreetsetest kihlveopettustest, aga sellest, mis on seal madalamal astmel, ei räägita. Seda debatti, kuhu joone peaks tõmbama insaideri ja mitteinsaideri vahel, pole olnud. Seis ei ole kõige parem, aga tundub, et midagi hakkab liikuma.”
Kuula pikemalt Dratšjovi juttu Vikerraadio intervjuust!
Toimetaja: Maarja Värv