Arvamus: Kelly Sildaru aasta naissportlaste nimekirja ja kohe!
Juba paar nädalat saab igamees ja iganaine olümpiakomitee koduleheküljel valida aasta sportlasi. Nii meeste kui ka naiste kategoorias on toodud välja kümme kandidaati, kel saavutusterida juures - nii on spordihuvilisel hõlpsam võrrelda ja otsustada.
Ehkki valikuid saab teha ka nimekirjast väljajäänute osas, siis on ilmselge, et oma näo ja nime saamine küsitluse kõrvale annab ülisuure eelise - kes siis aasta lõpus ikka kõikide tegijate kõiki tegusid mäletab? Alates eile õhtust on kindel üks - EOK peab kiiresti-kiiresti tegema vähemalt ühes, aga veel parem kui kahes kategoorias täienduse. Mõistagi räägin ma Kelly Sildarust.
Vaid 13-aastane Kelly Sildaru on kindlasti huvitav sportlane. Inimesed teavad teda juba aastaid, kuid need aastad pole ta õieti võistelda saanudki. Tippvõistlustele ei lasta ilmselget talenti nooruse tõttu peale või tuleb tal ise ebasobivate tingimuste - väikse kehakaaluga ei saa trampliinide eel hoogu üles - loobuda. Lõppenud nädalal kõik muutus - Dew Tour'i Breckenridge'i võistluse esikoht on kindlasti tema karjääri kaalukaim võit. Kohal olid kõik maailma tipud, viimastel aastatel suuri tiitleid võitnud sportlased, ja Kelly sai neist kõigist jagu. Mul ei ole kahtlust, et see väärib aasta naissportlase valimisel nominatsiooni, sest ritta saab seada juba lausa viis paremat. Mõistan ka, kui mõne arvates maadleja Epp Mäe, vehklejate Katrina Lehise ja Erika Kirpu ning tennisist Anett Kontaveidi ees lausa tiitlit.
Kuidas siis eelmist nädalat hinnata? Jah, tegemist ei olnud tiitlivõistlusega. Tegemist ei olnud olümpiavõidu, maailmameistritiitli või isegi sel spordialal väga hinnatud X-Gamesi võiduga, mida võib vabalt tiitlivõiduga võrdsustada. Aga ta oli kohe järgmine. Juba konkurents näitab, et Breckenbridge'i esikohta võiks võrrelda tennise Masters-taseme turniiri võidu või kergejõustiku Teemantliiga finaalvõistluse võiduga. Vähemasti. Kui mitte enam. Arvestada võiks, et Kellyt lihtsalt ei lastagi veel tähtsamatele mõõduvõttudele. Paljude jaoks pole vähetähtis ka see, et tegemist on olümpiaalaga. Ja muidugi emotsioon! Seda, et Kelly Sildaru läheb inimestele peale, näitavad juba suured klikinumbrid uudiste juures ja tagasiside sotsiaalmeedias. Ehk pea kõik traditsioonilised komponendid on olemas.
Ma kujutan ette, et paljudele võib olla moraalseks takistuseks Kelly noorus. Ta on ju vaid 13-aastane, ärme pane liiga palju pingeid, ärme riku noort inimest kuulsusesära ja aupaistega ära! Jah, nii on ajaloos paljudega läinud. Aga paljudega ei ole ka! Leian, et kui kõik asjaosalised: tema ise, tema isa-treener, võistluste korraldajad ja sponsorid leiavad, et rambivalguseks pole aeg liiga varajane, siis ei peaks seda arvama ka kõrvalised tegelased.
Kui nüüd öelda, et kümme kandidaati on meil juba olemas ja kedagi välja jätta ei saa, siis kindlasti on see nimekiri kummist! Pealegi, olen kindel, et mõnda nime spordi äärealadel tegutsejate hulgast ei ole keskmine spordihuviline võib-olla et kuulnudki. Treenereid on aga välja toodud kõigest kaheksa.
Lisaks Kellyle võikski väga vabalt lisada aasta treeneri kategooriasse ka tema isa Tõnise. Raske öelda, kui suur osa on juba olnud prantsuse tippspetsialistil Gregory Guenet'l, keda tänavu appi paluti. Aga Tõnis Sildaru profiil on igati eeskujulik ja seejuures ehteestilik: ühes isikus isa ja treener, edu taga on süsteemiväline töö, mitte alaliidu ja riigi rahadel sõitmine. Kirg ja suur panustamine laste karjääri ning nende edu võiks kindlasti talle ka selle auhinna või vähemalt nominatsiooni tuua.
Lisaks naissportlase kategooriale mahub Kelly ka aasta noorsportlase kandidaatideringi. Selles kategoorias küll rahvas oma häält anda ei saa, aga alaliidud ja ajakirjanikud küll ning neilgi on pärast eilset lisamõtlemist kõvasti. Kusjuures aasta noorsportlase valimine võib tulevikus veel üsna ühekülgseks kujuneda, sest vanuse poolest kandideerib Kelly seal veel pea kümnendi.