OM: Port: olümpiast on saanud meelelahutuse vorm, müüb vaid draama ja reklaam
Viimane kord, kui Venemaal avati olümpiamängud, tegi seda tänase juhi maailmavaadet kujundanud mees, kelle kohta räägiti legendaarseid pilkelugusid. Samane komme jätkub Venemaal tänaseni.
Seejuures ähvardas lugude rääkijaid praktiliselt ka sama oht, mis tänagi ja kahjuks oskame meie siin, vabas Euroopa riigis ikka veel tunda, mida taoline hirm tähendab ja põhjustab. Järelikult mõningad asjad ei ole tänaseni muutnud, välja arvatud, et raadios võib rääkida Leonid Brežnevi anekdoote.
Nagu näiteks lugu, milles välismaised ajakirjanikud küsisid riigijuhilt, kus asub kaubamaja nimega Printsiip. Nimelt olevat riigijuht oma kõnedes korduvalt maininud, et selles riigis on printsiibis kõik olemas, paraku olid aga õnnetud ajakirjanikud hädas, kuna tavalistes poodides ei leidnud nad ei seepi ega saia. Seega – mis ja kus on Printsiibid?
Võiks ju arvata, et too lugu on minevikust ja tänaseid inimesi mitte mingil moel enam ei mõjuta. Aga mõtelge, kas see on ikka nii? Kas võib juhtuda, et kusagil Euroopas peetakse Eestist pärit inimest ida-eurooplaseks mitte geograafilise fakti, vaid millegi muu tõttu? Kas võiks arvata, et taoline sildistamine langetab kaasmaalaste konkurentsivõimet, pestagu ja poleeritagu seda eestimaise töökusega kui palju tahes? Kas vastus taolise ebaõiglase kastistamise põhjustest võiks kuidagi olla seotud Leonid Brežnevi varjuga? Printsiibis ehk põhimõtetes ennast ja teisi petva kultuuri varjuga, mille eest ärajooksmine sõltub enamast kui üksiku inimese tahtest.
Vaadates nüüd Putini olümpiamänge, paistab printsiibis kõik nagu olemas olema. Kohal on sportlased, toimuvad võistlused, puhutakse pasunat ja räägitakse ning räägitakse ja räägitakse. Aga hinge sigib kognitiivne dissonants, et kõrvad kuulevad ühte, aga silmadega on midagi nagu lahti ja ajju jõuab seletamatuid võnkeid.
Kes pole seda tunnet kogenud, siis midagi saab aimu, kui vaadata veebis populaarseks saanud pilte Sotši WC-pottidest. Ehk mida öelda pildi kohta, millel toas ootavad kliente teineteise kõrval neli portselanist istet, nagu oleks algamas bridžiturniir. Pika ja rokase torustiku kultuursemaks disainitud otsad asuvad teineteise kõrval ilma vaheseinte ja isegi ilma sammust pikema distantsita.
Noh, ei saa öelda, nagu Sotšis puuduksid võimalused tagastamaks ärakasutatud bioloogiline materjal tagasi toiduringlusesse. Printsiibis saab seda asja ajada ju täiesti sanitaarselt ja vägagi modernselt, aga ikkagi võib nii mõnigi välismaine ajakirjanik kannatada häda käes ja küsida – kus on päris WC? Selline, mida peame silmas, kui kuuleme sõna WC.
See tähendab, et kui vanasti sai elu teha ilusaks rahvaesindajate kongressile loetud sõnade abil, siis nüüd on sama illusiooni loomisel saavutatud uus kvaliteet ning „uut normaalsust“ tehakse monumentaalsete rajatiste, tegelikkust uinutava show ning olümpiamängude pidamise kaudu. Probleem ei ole Venemaas, sest sama juttu oleks võinud ajada nii Pekingis kui Ateenas. See tähendab, et oleme endalegi märkamatult saavutanud taseme, millest on väga raske leida märke algupärasest olümpismist ja seda leiab veel vaid kõnedest, otsides lauseid, mis sisaldavad sõna „printsiibis“. Aga võib olla peabki see nii olema, sest mis kohustusega peaksime juhinduma mingist saja-aastasest igandist?
Tulles nüüd OM-i juurde, siis võiks telepildist jutu maha keerata ja vaadata tummasid kaadreid ning küsida endalt, keda ja mida me näeme? On need inimliku ideaali otsimise katsed, kus vaenulikud riigid sõlmivad vaherahu, kuna on ajutiselt avastanud midagi tähtsamat. Midagi, mis teeb kõik inimesed väärikamaks, sh isegi need, keda sport ei huvita. Või tahavad näitlejad sellel lumisel areenil rääkida töövõtust ja ekstreemsest demonstratsioonist, kuidas tegelikult peaks parima palga nimel oma tööd tegema ja kolleegist varem finišisse jõudma?
Kas teile ei tundu, et OM on nagu film. Seriaal, mille uus osa ilmub kindla aja tagant ja kannab igavat numbrit, demonstreerimaks, kui kaugele ollakse algupärase ja kunagi üllatavalt nii heaks osutunud esmalinastusest jõutud. Münchenis lisandusid tegelaste hulka terroristid, sest rahvastevahelisest sportimisest oli ammu juba saanud relvadeta sõja pidamise viis. Sest kaua siis võib pärisrelvi lava taga hoida. Siin on sobilik meenutada George Orwelli sõnu mõni aasta enne eelmiseid olümpiamänge Londonis: „Tõsisel spordil pole mitte mingit pistmist ausa mänguga, see on kinni seotud viha ja kadeduse, hooplemise ja lugupidamatu suhtumisega kõikidesse reeglitesse ning asjatust vägivallast sadava sadistliku meeleheaga. Teiste sõnadega – sõda, lahutada tulistamine.“.
Olgu nüüd lisatud tänasest päevast, et Pentagon saatis Sotši mängude ajaks Mustale merele kaks sõjalaeva olukorraks, kui tekib vajadus ameeriklaste evakueerimiseks.
Kindlasti mäletatakse Saksa Demokraatia nime kandvat territooriumi osa, kus lapsed allutati ideoloogia teenistusse ning tüdrukuid mürgitatid olümpiamedalite nimel meessuguhormoonidega, näidates kõigi jaoks kätte, kuidas nn. teaduse võidukäigu ajastul sportima peab. Ning lõpuks võttis möödapääsmatu jõuga kogu sportimise kontseptiooni üle kaubandus ja äri. Tänaseks on heaolu kasvu tulemusel mängudest saanud üks meelelahutuse vorm, milles ideaale polegi, sest müüb vaid draama ja reklaam. Kui kaua nii edasi saab minna, pole teada. Aga üks lause jääb veel tükiks ajaks samaks – printsiibis on meil olümpiamängud olemas!
Kui peaksin nimetama filmisoovituse millegi sarnase äratabamiseks, siis selleks oleks film nimega „Koyanisqatsi”. See koosneb Ron Fricke’i kogutud loodust ja inimelu kajastavatest filmikaadritest ning Philip Glassi muusikast, mille sulatas terviklikult maagiliseks teoseks Godfrey Reggio 1982. aastal ehk enam-vähem siis, kui poest sai osta veel Moskva olümpiamängude suveniire.
Filmi eestkostjaks sai Francis Ford Coppola, kes pidas oluliseks, et inimesed seda filmi vaataksid. „Koyaanisqatsi” filmis ei räägita ühtegi sõna ja süžee ei suhtle otseselt ka ühegi inimesega, kuigi neid on kaadrites tuhandete kaupa. See tähendab, et tegemist on modernse tummfilmiga. Godfrey Reggio märgib, et dialoogi puudumine ei tulene sugugi armastuse puudumisest inimkeele vastu, vaid film on sõnadeta seetõttu, et inimkeel on sügava alanduse seisundis. Sest meie keel ei kirjelda enam ammu maailma, milles me elame.
Inimkeelt ekspluateeriv ja mõnikord vist siis seda ka alandav raadio on tolle ja küllap igasuguste filmide kirjeldamiseks narr koht ja soovitan huvilistel seda lihtsalt vadata. „Koyaanisqatsi” on alles viimastel aastatel jõudnud poelettidele, sest varem oli see olemas vaid printsiibis, kuna selle levitajad pidasid omavahel ahnusesõda, hoides filmi levist väljas.
Olen näinud lapsi, kes jäävad seda muusika ja visuaalse maailma sümfooniat vaatama ja olen rääkinud täiskasvanutega, kes on filmi vaadanud umbes kümme korda. „Koyaanisqatsit” peab ise nägema, hindamaks, kas vaatajate näol on tegemist ullikestega või mitte. Sama hästi aga võite vaadata ilma helita toimuvaid olümpiamänge, testimaks iseennast.
Aga enne lõppu peab ära klaarima veel ühe detaili. Filmi pealkiri „Koyaanisqatsi” tuleb Hopi indiaanlaste keelest ja tähendab segadusse sattunud elu või seisundit, mis igatseb teistsugust elamist. Huvitav, millise pealkirja peaks panema Sotši mängudest vändatavale filmile? Kas näiteks „Parimad olümpiamängud, printsiibis”?
Toimetaja: Maarja Värv