Moskvast.
Postitas:
Peeter Kümmel
|
Avaldatud:
05.02.2012 20:15
Foto: Peeter Kümmel
Juttu sportlikust ebaõnnest ja uutest väljakutsetest.
Moskva maailmakarika etapp on nüüd siis juba neljapäevast seljataga. Õlg, mille kvalifikatsioonisõidu esimesel 50m vastu maapinda lasin kukkuda, valutab öösiti siiani. Kogu lugu kukkumisest on muidugi halenaljakas, sest ei meenu et oleksin nii õnnetult suusatades iseendale kepi kahe jala vahele löönud ja sellest ninuli kukkunud. Aga kõik see juhtus Moskvas võistlustel kvalifikatsioonisõidus, millele järgnes ilma keppideta uisutamine kuni esimese varukeppide punktini ning siis suusatasin juba koos 15sec tagant startinud Theodor Petersoniga finishijooneni. Siinkohal ei maksa midagi "sisemine hääl", mis ütles et oleks võinud heidelda jällegi koos parimatega finaalsõitudes, kui kaotust võitjale 1,5km distantsil on 20sec.
Sain aga tuttavaks vene meditsiini võtetega, paraja portsu reisitunde ja nostalgiat Moskvas- need kes "veneajal" elanud oskan öelda, et oleks nagu midagi muutunud, aga ei oska midagi välja ka tuua, mis see on!
Nüüdseks on järgnenud juba 3 aktiivset taastusravi päeva füsioterapeudi Lauri Oti käe all. Siinkohal tahan Laurit tänada, et ta nädalavahetusel on minu soovide järele ringi jooksnud ja õla remontimisel maksimaalselt kaasa aidanud. Minu kindel soov oli juba sellel kolmapäeval Lätis ja nädalavahetusel Eestis Albus toimuvatel Skandinaavia Karikasarja sprindivõistlustel osaleda, aga praegu pean küll päeva korraga võtma ja tervist kuulama. Näeb, kas saan kodumaal veel sellel aastal punakombedele lahingut anda.
Loodan kiiret paranemist ja jätku spordis sealt kus pooleli jäi.
Peeter Kümmel
Tallinn