ARVAMUS | Eesti (noorte)korvpallis on endiselt üks suur must laik
Denzel George, Zaba Bangala, Ali Dibba, Barra Njie, Thomas Exaucia, Mustapha Amzil, Noah Irons, Beni Fungula, Jonathan Ninkingira, Lojong Andarea-Ladu, Brook Dejene. Selliste nimedega noorkorvpallurid käisid 3.-5. jaanuaril Tallinnas toimunud Balti mere korvpalliturniiril esindamas Rootsi ja Soome korvpallikoondiseid.
Miks need nimed välja tõin? Eesmärgiks polnud meie ühiskonnas kahjuks liiga levinud võõraviha õhutamine vaid hoopiski soov juhtida tähelepanu Eesti korvpallis ühele suurele tegematajätmisele - vene emakeelega noored on Eesti meeste korvpalli jaoks endiselt avastamata suurus.
Kui neidude noortekoondistes on läbi aegade vene nimedega noored olnud pidevalt esindanud ning olid seda ka tänavu, siis poiste hulgas on vaatepilt olnud selles suhtes väga nukker. Tänavusel turniiril polnud poiste U-16 ja U-18 koondistes ühtegi vene emakeelega noormängijat ning ka eelnevatest aastatest saame ühena väga vähestest välja tuua Tallinna Kalevi süsteemis treeniva Ilja Stankevitši, kes aga ei kuulu omavanuste hulgas kõige teravamasse tippu.
Endine Korvpalliliidu president Jüri Ratas puudutas seda teemat ka oma lahkumiskõnes eelmise aasta detsembris ning tunnistas, et see oli tema arvates üks vähestest asjadest, kus tema ametisoleku jooksul silmaga nähtavat arengut ei toimunud. Samas andis uueks alaliidu presidendiks valitud Jaak Salumets omakorda lubaduse, et küsimusega kavatsetakse tegeleda tõsiselt ka tema juhtimise all.
Öeldakse, et probleemi lahendamise esimene samm on probleemi tunnistamine. Seega esimene samm on meil astutud. Tegelikult on probleem juba ammu laual (kui kasutada Jüri Ratase lemmikväljendit), aga järgmiseid samme ei ole tulnud. Vähe on aga avalikult räägitud nendest põhjustest, miks vene noored korvpallis läbi lüüa ei suuda. Kas on probleemiks treenerite kehv tase, vene noorte vähene huvi korvpalli vastu või on murekoht hoopis mujal?
Olen kohanud ka vastuseisu arvamuse näol, et vene noori polegi vaja korvpalli kaasata. See suhtumine on aga mitmes plaanis lühinägelik, sest lisaks sportlikus mõttes suuremale talentide valikule annab sport ka suurepärase võimaluse teise emakeelega noortel Eesti ellu paremini integreeruda.
Kui jalgpallikoondises on vene emakeelega mängumeeste esindatus olnud väga tugev ning viimaste aastate meie üks parimaid jalgpallureid Konstantin Vassiljev on eduka integreerumise üks musternäide - mees räägib kenasti eesti keelt ning kohalikud jalgpallifännid hindavad tema tegemisi väga kõrgelt. Teistes pallimängualade koondistest on vene noori aga aastate jooksul läbi käinud üksikuid ning meeste korvpallikoondisest hetkel esimese hooga ühtegi nime ei meenugi. Tõsi, naiste koondises on vene neiud mänginud kohati üsnagi kandvat rolli.
Selleks, et mõni vene poiss tõmbaks kunagi selga Eesti korvpallikoondise särgi, on esmalt vaja, et selliseid noori jõuaks pidevalt meie noortekoondistesse. Probleem on olemas ja seda on ka kõige kõrgemal tasemel tunnistatud. Nüüd on viimane aeg teha veel jõulisemaid käike, et leida õigeid lahendusi! Just, Eesti Korvpalliliit, pilgud on suunatud teile!