Peep Pahv hindab eelkõige vanu olümpiaraamatuid: tänapäeval see enam nii äge värk ei ole ({{commentsTotal}})

Postimehe spordiajakirjanik Peep Pahv meenutas intervjuus Vikerraadiole heldimusega nõukogude-aegsete olümpiaraamatute lugemisse, aga möönab ka Rio de Janeiro raamatu ühe autorina, et nüüd on olukord teine ja vajab muutusi.

"Tänapäeval see enam nii äge värk ei ole. Internetiajastu, uued asjad tulevad peale ja kõik on juba nii läbi nämmutatud. Kui vanasti oli olümpia, 70-ndad, 80ndad - vaatasid televiisorist, kuulasid raadiost, mingit internetti ei olnud ja lugesid lehest üksikuid artikleid. Siis oli kõik huvitav, sest taustu ei teadnud. Aga tänapäeval on nii lihtsasti võimalik kõik taustad kätte saada. Võib-olla seepärast kipub inimestel huvi kaduma," sõnas Pahv hommikuprogrammile.

"Pean tunnistama, et olles ise ka kirjutaja, siis mul endal see järelhuvi jääb aina väiksemaks. Ei saa öelda, et ma oleks väga palju neid olümpiaraamatuid - ka neid, kus ise olen kirjutanud - väga palju hiljem sirvinud. Tuleb välja, lehitsed läbi ja läheb riiulisse auväärsesse ritta. Paraku ta sinna tihtipeale ka jääb. Aeg on muutunud. Tegelikult tuleks mõelda, kas sellisel kujul ja kuidas neid olümpiaraamatuid üldse välja anda. Midagi peab kindlasti tegema, aga võib-olla peab sisulist poolt natuke nuputama."

Pahv nõustub, et tänapäevane olümpiaraamat on sisuliselt pigem meene-laadne toode, sest kiiresti kirjutatud teos ei erine palju ajalehtede materjalidest. "Oleme omavahel rääkinud, et võib-olla peaks need tekstid olema natuke huvitavamad ja sügavamad. Aga isegi see aasta, kui aega oli rohkem kui tavaliselt, siis ikkagi see kiirus tapab sind. Paljuski läheb see võistlus ümberkirjeldamiseks, otsid tsitaate ja tausta natuke juurde - ta ei ole päris see! Sellised lood saad ju tegelikult ajalehest kätte. Tegelikult peaks olema filosoofilisem, sügavamad intervjuud, sügavamad sissevaated, analüüsid-asjad."

Lisaks kiirusele on tänapäeva eripära ka see, et raamatus olev informatsioon vananeb, kuna pidevalt avatakse vanemaid dopinguproove ja medaleid mängitakse ümber alles aastaid hiljem. "Kui mul poeg või tütar hakkab lugema olümpiaraamatut, et "näe, see võitis", aga tegelikult võitis alles viies-kuues, siis see on ka tegelikult jama. Selles suhtes on võistluse kajastus raamatus natuke ajast maha jääma."

Üks variant oleks ilmutada raamat hiljem ja lasta kirjutada näiteks ühel autoril, kuid praktikas pole selline toimimisviis kõige lihtsam. "Kui kahe aasta pärast see raamat tuleb, siis keegi ei mäletagi enam, et mingi olümpia üldse toimus. Olümpia on nii suureks ka läinud, et ta ei jõua seda kõike haarata," jätkas Pahv. "Võib-olla kõiki alasid polegi vaja, aga ikkagi see ajafaktor mängib selles suhtes rolli, et tänapäeva elurütmi juures isegi aasta-pooleteise pärast ilmuv raamat ei huvita enam kedagi. Midagi pole teha."

Toimetaja: Siim Boikov



epeevehklejate pressikonverents
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: