Kaspar Taimsoo: hakkan medaliga sina peale saama ja ära harjuma
Nädala eest võitis Eesti paarisaeruline neljapaat Rio olümpiamängudel pronksmedali. Olümpiamedali tähendusest ning selle võitmise protsessist käis Vikerraadio hommikusaates "Vikerhommik" rääkimas neljapaadi liige Kaspar Taimsoo.
"Kui me üleeile öösel Tallinnasse jõudsime, oli medal mõnda aega kaelas, esimest korda oli nii pikalt vaja medalit kanda," ütles Taimsoo pronksise autasu kohta. "Väga hull ei olnudki. Alguses tundus küll, et see pool kilo metalli hakkab ikkagi suruma, aga võib-olla hakkab selle medaliga ka sina peale saama ja ära harjuma. Juba päris uhkelt ja hea tundega võib selle medali kaela panna ja kui vaja, sellega ringi käia."
Kael hakkab harjuma, kas süda ka harjub? "Ei teagi. Raske öelda, olümpiamedal on nii suur asi. Võib-olla klišee öelda, aga ei ole veel aru saanud või ei taju selle medali tähendust nii-öelda enda vaatest väljaspool, ei taju, kui paljudel inimestel tegelikult hea meel on ja kui paljud inimesed üldkokkuvõttes ka reaalselt kaasa elasid."
Kas medalivõit võib ka mingisuguse leina kaasa tuua? Selles mõttes, et sa oled nüüd kolmel korral käinud olümpial, sul on olnud eesmärk sisuliselt eluaeg, nüüd on medal, aga eesmärk läinud? "Pärast tiitlivõitlusi on üldse nii et - ka pärast eelmise aasta MM-pronksisõitu - kaks-kolm päeva on küll niimoodi emotsionaalselt täitsa tühjaks pigistatud. Ma ei saagi täpselt aru, et millest see tuleb – võib-olla lihtsalt läheb kogu energia sinna sõitu, mitte ainult füüsiline, vaid see on ka vaimne keskendumine ja tahe hästi oma sooritust teha. Pärast sõitu, isegi kui lõpetad medaliga, on ikka natuke kuidagi kurb tunne. Olümpiaid tuleb ju veel ja Tõnul on ju kuld puudu – saab kõrgemale pürgida."
Mis hetkel see tunne tuleb, et nüüd hakkaks uuesti ja veel kõvemini tööle, et olla parem? "Kindlasti on vaja selline vaimne puhkus teha. Eelmisest aastast rääkides – septembris oli meil MM, oktoober-november praktiliselt võtsin täiesti rahulikult, sest tundsin, et ma ei ole vaimselt valmis uuesti – ma ei taha öelda, et pingutama – aga ma tean, kui palju peab trenni ja tööd tegema, sest sõudmises on töömaht väga suur. Üritasin vormi hoida ja lusti ning nautimise momenti endas uuesti leida, et oleks hea sporti teha. Võtame esialgu päev korraga ja vaatame, kuhu välja jõuab."
Kas naine ei öelnud, et äkki nüüd aitab? "Ei. Tahaksin ära märkida, et minu suur lugupidamine ja võtan kõikide sportlaste naiste ja tüdruksõprade ees mütsi maha – see nõuab tegelikult ikkagi väga palju taluvuse piiri edasi lükkamist. Ma ise ei kujuta ette, kui raske see tegelikult on, aga kui sportlane on laagris ära, siis tüdruksõbrad ja naised mõistavad mängureegleid, kuidas-mida võib öelda ja kuidas sellesse kõike suhtuda. Selliseid toetavaid tüdruksõpru on alati rõõm näha. Minul ka õnneks ei ole nii, et tüdruk tuleb ja ütleb, et „pull küll, aga aitab ka,“ naeris Taimsoo.
"Ma julgeksin öelda, et see on praktiliselt võrdväärne panus, ei saa olla nii, et oled nüüd laagris juba kolmandat kuud ja teisel pool Skype'i on sul pisarates tüdruksõber, kes küsib, et millal sa koju tuled ja miks sind üldse ei ole."
EM- ja MM-medalid on rohkem teie omad - mulle tundub, et see olümpiamedal on Eesti rahva oma. Kas ise tunned ka nii? "Vist hakkab vaikselt nii tunduma jah. Eks ta ole nii, et teed maksumaksja raha eest enda missiooni. Ise olen ju ka noore poisina, noore mehena siiralt elanud kaasa, silma peal hoidnud, vaadanud. Eks olümpiale on tähelepanu lihtsalt palju suurem. Pole midagi öelda, kui rahvale läheb korda, siis on tegelikult väga tore."
Jagad seda medalit hea meelega? "Jah, muidugi. Kuna tegu on minu esimese olümpiamedaliga, siis ei ole seda protsessi varem läbi teinud, aga olen kõrvalt näinud Gerd Kanteri ja Heiki Nabi pealt, kuidas see ikkagi mõjutab praktiliselt nädalaid igapäevaelu, mitte ainult sportlase, vaid kõigi elu."
"Kui Eesti sportlastel läheb olümpial hästi, siis see kahtlemata liidab inimesi. Praeguseks juba tean päris palju ettevõtteid ja asutusi, kus pannakse koosolekuruumid kinni, striim käima ja vaadatakse tähtsad asjad ära. Selles mõttes on raske hoomata seda, et sul on suur ettevõte, mis paneb praktiliselt kõik seisma ja ütleb, et 20 minutit pausi ja vaatame sõudmist. Sellist asja ei kujuta ette. Nii on ja päris tore tõepoolest."
Toimetaja: Anders Nõmm