Pilguheit ajalukku: kes on varasemalt EOK-d juhtinud?
Üle 90 aasta tagasi asutatud Eesti Olümpiakomiteed on läbi aegade juhtinud kuus presidenti.
Esimese Eesti Vabariigi ajal, pärast organisatsiooni moodustamist, valiti EOK esimeheks toonane välisminister ja tunnustatud diplomaat Karl Friedrich Akel, kes oli ametis seitse aastat. On öeldud, et Akeli juhtimisel puhuti vastloodud organisatsioonile jõuliselt elu sisse.
Kui Akel loobus esimehe kohast, võttis EOK juhtimise üle sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner, kelle puhul hinnati kõrgelt tema sirgjoonelisust ja head inimeste tundmist. Ligemale üheksa aastat EOK tegevust juhtinud Laidoneri ametiaega jäid ka Eestile edukad Berliini olümpiamängud.
Kui Eesti Olümpiakomitee tegevus pärast poole sajandi pikkust nõukogude okupatsiooni jaanuaris 1989 taastati, valiti presidendiks Arnold Green. Mees, kes lisaks kõrgetesse poliitilistesse ametitesse kuulumisele oli nõukogude perioodil aktiivne spordi- ja olümpialiikumise eestvedaja, 1980. aasta olümpiaregati korraldaja. Green seisis ka selle eest, et Eesti liikmelisus Rahvusvahelises Olümpiakomitees taastati.
Greeni järel juhtis neljal aastal presidendina EOK tegevust poliitiku ja ärimehe taustaga Tiit Nuudi, kelle ajal viidi läbi muutused tippspordi finantseerimisel ja toetuste jagamisel, asuti premeerima edukaid sportlasi.
Kõige pikemaajalisem EOK president on olnud 11 aastat organisatsiooni juhtinud Mart Siimann. Ka Eesti peaministrina töötanud Siimann on seni esimene ja ainus palgaline EOK president, kelle ajal võitis Eesti olümpiamängudelt koguni 14 medalit.
Viimased kolm ja pool aastat on EOK presidendi auväärset ametit pidanud poliitik ja ärimees Neinar Seli, kelle soov tuua sporti varasemast rohkem raha tõi talle kaela korruptsioonisüüdistuse. Teistest ettevõtmistest eristub kõrgema kategooria noortetreenerite töö tasustamisel riigi kaasamine.
Toimetaja: Maarja Värv