Võrno EOK presidendiks kandideerimisest: see on sügavalt isiklik ja minu jaoks väga tõsine otsus
Legendaarne „Kreisiraadio” mees, ekspoliitik ja reservohvitser Hannes Võrno selgitas „Pealtnägijas” Rasmus Kaggele, miks ta kandideerib hetkel Eesti ühe kritiseerituma organisatsiooni, Eesti Olümpiakomitee (EOK) presidendiks.
Hannes, eile õhtul põrkusin sisuliselt võimatu missiooniga. Kui hakkasin otsima mingisugustki sidet sinu ja spordi vahel, ei olnud see väga lihtne. Tõsi, midagi ma siiski leidsin. Leidsin ühe su tuttava, kes ütles, et ta teab, et kunagi lapsepõlves tegelesid sa vähemalt kaks-kolm trenni poksiga.
Jaa, isegi vehklemisega, isegi judoga.
Põhjus, miks ma sellise sissejuhatuse tegin, on loomulikult see, et sa oled otsustanud kandideerida Eesti Olümpiakomitee presidendiks. See on sinu tuttavatele ja lähedastele, kellega mina vähemalt kokku sain ja rääkisin, suhteliselt ootamatu otsus.
Arvan, et ootamatu võis see tunduda nende jaoks, kellega ma ei ole sellest rääkinud. Ja ma ei ole seda ringi üldse suureks teinudki, kellega sellest rääkida. Ehk selles mõttes oli see siiski üllatus ka paljudele minu lähedastest. Minu emagi luges seda Postimehe uudisest. Ma ei ole seda kuskil vadranud, aga ma olen seda mõtet enda peas mõtelnud ja mitte sellisel põhjusel, et mind huvitaks väga mingi särav ametikoht, vaid pigem see, et ma olen näinud ära need probleemid ja kuulnud ja saanud aru, mis on sellises institutsioonis nagu sport või olümpialiikumine vildakas. Ja see on see, nagu ma ka ühes kommentaaris ütlesin, et verstapostid või siis piiripostid on natukene lääbakil. Ja see tähendab seda, et nad on lääbakil raha poole või poliitika poole, võimu suunas. Ja see tähendab seda, et me räägime, kuidas mingid alaliidud tülitsevad ja kuidas mingisugused juhtorganid ei saa omavahel läbi või vastupidi, raha jagatakse valesti või ebaõiglaselt, siis minu hinnangul on see tegelikult inimeste omavahelise suhtlemise probleem.
Leian või arvan, et mul on selleks eeldused, mul on selleks jõudu, mul on selleks oskused ja kogemused, et seda poolt selles institutsioonis kõvasti parandada. Ehk et inimestevaheline suhtlemine paremaks muuta. Arvan, et ma olen mitte hea, vaid väga hea meeskondade kokkupanija. Ma panen kokku väga häid meeskondi. Mul on sellest väga hea kogemus kaitseväest. Ja seda võivad minu meeskonnaliikmed kinnitada.
Siiski, mis see viimane indikatsioon oli?
See on ausalt öeldes väga isiklik. Matan homme õhtul oma väga-väga hea sõbra. Ja kui ma sellest uudisest kuulsin, et ta oli traagiliselt hukkunud, käisin tema pere juures ja sõitsin sealt koju, siis ma sain aru, kui habras on inimese elu. Ja ka sellise inimese elu, kelle mastaabid või ettevõtluse haare on väga suur. Rääkimata sellest, milline on olnud tema panus heategevusse, äritegevusse ja kõigesse muusse. Ja ma ütlen päris ausalt, et ma tundsin, et kui sa mingeid asju suurelt ette ei võta, kui sa ei oma haaret, kui sul ei ole tahtmist ja kui sa ei usalda iseennast, siis jäävad asjad maailmas tegemata ja sa jääd kõrvaltvaatajaks ja virisejaks. Nii et see on sügavalt isiklik, emotsionaalne ja minu jaoks väga tõsine otsus. Ma ei tee sellel teemal nalja.
Kas sina, kellel ei ole oma spordi tagatuba, suuri tutvuseid ja ringkondi, kes sind täna ja kohe praegu toetaks, usud, et suudad selle konnatiigi uuesti käima lüüa? Nagu sa ise ütled, seal on suurt poliitikat palju, sinna tungib järjest enam äri peale ja kõige tipuks on seal hästi palju kokkuleppeid, millel ei ole võib olla aususe ja eetikaga midagi pistmist.
Kuna mul on ideaal saavutada selle läbi rahu ja kontakt, siis on see ka väga lihtne, miks ma ei võta endale eesmärgiks käia lobistamas ka tagatubades ja tegelemas endale häälte püüdmisega. Sest ühel hetkel tekib olukord, kus seal saalis istuvad inimesed, kes annavad oma häält ja kes otsustavad valimistel, kes võidab ja kes jääb oma häältest ilma... siis ühel hetkel võib olla, et sa oled selle inimesega kokku leppinud, aga peab alla neelama kibeda pilli, et ta on sind reetnud. Seetõttu on need kokkulepped alati väga keerulised ja need suhted, mis pärast seda järgnevad, on väga keerulised.
See on nagu anekdootlik lugu sellest, kuidas ühes külas üks mees kandideeris ja sai ainult ühe hääle – selle, mille ta oli iseendale andunud. Isegi ta enda naine hääletas tema vastu, mistõttu on väga keeruline võtta ette selline otsus või selline käik, et ma käin ja lobistan ja lepin enda jaoks mingid inimesed kokku, ma panen tegelikult nemad sellega piinlikku olukorda. Sest kui nad näevad, et konkurent on kõvem, siis peavad nad mulle antud lubadust või kokkulepet rikkuma. Ma ei tahaks sellist asja.
Toimetaja: Maarja Värv, Siim Semiskar