Sukles: sellise eelarvega on Eestil pea võimatu maailma suures spordis kaasa lüüa
Vikerraadio iganädalases spordisaates „Spordipühapäev” käis külas Eesti Olümpiakomitee (EOK) peasekretär Siim Sukles, kes rääkis Eesti spordi rahastamisest.
„Kogu selle arutelu algatajad olime me ise. 18. augustil saatsime olümpiakomiteest kirja peaministrile, rahandusministrile ja kultuuriministrile, kus ütlesime, et kui vaatame aasta enne olümpiamänge enda eelarvet ja riigieelarvet, on tegelikult ikkagi, ütleme läbi lillede, must masendus. Kui peame võitlema ja selgitama ametkonnale, et järgmisel aastal on olümpiamängud ja meil ei ole sõiduraha, peame käima ja seda anuma. Minu meelest see ei ole loogiline,” rääkis Sukles „Spordipühapäevas”. „Teistpidi, kui mõtleme, et saame riigieelarvest meie olümpia või tippspordi rahastamiseks 1,9 miljonit eurot, siis seegi ei anna erilist kindlustunnet, et saaksime kaasa rääkida olümpiamedalite peale.”
„Meie soov ei ole seda soovi muuta täna-homme, pigem pärast olümpiamänge ehk 2016. aasta lõpus võiks olla uus süsteem. Ja isegi mitte raha jagamisel, vaid pigem võiks tekkida tippspordis kindlustunne, kust kohast see raha tuleb, et see ei sõltu ühest-kahest inimesest. Me ei pea n-ö kätt väristama, et katuserahadest midagi tuleks,” jätkas Sukles. „Võiks olla kõigil väga selge summa teada, et Eesti tippsporti tuleb nii palju raha ja seda ei jaga need inimesed, kes vaatavad võib-olla iseennast seal spordis, vaid seda võiks jagada EOK täitevkomitee, kus on 18 inimest, kes on nii tali- kui suvealad, võistkonna- kui individuaalalad, olümpia- ja mitteolümpiaalad – läbilõige Eesti spordist on täitevkomitees esindatud.”
Mida EOK konkreetselt soovib muuta spordi rahastamises? „Kõige banaalsem oleks öelda, et tahaks ropult rohkem raha saada, aga nii rumalad me ei ole,” lausus Sukles. „Ühtepidi on sport meelelahutus, tervisespordi puhul on see täiesti õige. Aga tippspordis on seis natuke teine, räägime Eesti riigi esindatusest ja eeldada, et väikeste vahenditega suudame Eestit esindada, ei ole õige. Meie soov on väga selge: soovime, et iga sportlane saaks ette valmistatud minimaalsete muude muredega ehk tal on väga hea treener, kes on tasustatud, motiveeritud ja kes enda teadmisi täiendab, tal on olemas tagatud meditsiiniline teenindus, kvaliteetsed baasid. Seda ei ole võimalik teha 1,9 miljoni euroga aastas.”
„Kui tahaksime kaasa lüüa maailma suures spordis – ja me ju tahame –, võistelda kõigi nende 204 riigiga, kes püüdlevad olümpiamedalite poole, siis sellise eelarvega, mis on praegu Eesti spordi käsutuses, on seda pea võimatu teha,” arutles Sukles. „Oleme kogu aeg rääkinud Eesti spordi imest, aga ma pean tunnistama, et aastast aastasse, mida edasi ja kaugemale me läheme, seda suuremaks hakkab see ime muutuma ja ma arvan, et see ei ole praeguses maailmas enam loogiline.”
Mille taha see jääb? „Eestis jäävad paljud asjad lihtsalt tahtmise taha. Võiksime teatud asjad kokku leppida: kas meil on seda tippsporti vaja või mitte, kas see annab Eesti mainele, Eesti rahvale head enesetunnet või mitte. Kui riigiisad ütlevad, et see ei anna midagi, siis lepimegi kokku, et me enam ei tegele tippspordiga, enam ei ponnista,” rääkis Sukles. „Aga teame ju, et alati kui on tulemas olümpiamedalid või maailmameistritiitlid, siis on järjekord inimestest, kes tahaksid neid tribüüni peal õnnitleda või neile helistada. Kui on vaja rahast rääkida, istuvad üks-kaks inimest laua taga.”
Toimetaja: Maarja Värv