Siim Boikov: Pärast lõpuvilet läheme rünnakule!
On ammutuntud tõsiasi, et jalgpall on emotsionaalne mäng ja see ei piirdu vaid 90 minutiga platsil. Näiteks Eesti - Iirimaa kohtumine algas rahva seas nädalaid varem ja kestab siiani. Usutavasti vähemalt nädala lõpuni, tõenäoliselt näeb kuskil platsi servades palli vilksatamas kauemgi.
Reede õhtuga suruti rahvas sügavale tagalasse, ehkki lootsime palli uljalt keskväljal kiigutada ja ise väljakul peremehetseda. Kuid nagu Tarmo Rüütli enne kohtumisi ütles, et eestlastele pole selles valiktsüklis edu toonud teps mitte kaitsmisele keskendumine, põrutati kohe, kui A. Le Coq Arenal oli lõpuvile kõlanud, vihaselt rünnakule. Süüdlase poole.
Esimene märklaud oli muidugi kohtunik Viktor Kassai. See mees, kes varem oli tuntud vaid jalgpallist sügavamalt huvitatuile, on siinmail praegu kindlasti tuntuim ungarlane ja juba rikastanud meie kultuurimaastikku mitmel moel: anekdootides, naljapiltide, arvutimängude, huumorivideote ja isegi Facebooki leheküljega, mille laikijate hulk pea pool suusaheeros Andrus Veerpalu omast.
Kuigi resultaadis ei süüdistanud õigusemõistjat ei meie mängijad (Raio Piiroja: ega kohtunik meile nelja väravat löönud) ega treenerid ja esimeste kirgede möödumisel hakkasid meedias sõna saama jalgpalli põhitõdesid tundvad spetsialistid, kes situatsioon-situatsiooni Kassai tegevust analüüsisid ja enamikul juhtudel kohtuniku käitumist õigeks pidasid, siis paljusid see ei morjendanud. Karistuslööke Kassai suunas määrati järjepidevalt. Kindlasti anti FIFA-st (sic! EM-i korraldab UEFA – S.B.) korraldus, et iirlased tuleb eelmise play-off’i ülekohtu tõttu kindlasti edasi aidata. Huvitav, kui palju talle maksti?
Teisena võeti ette mängijad. No miks see Aleksandr Dmitrijev pidi sellise tagasisöödu andma? Miks Andrei Stepanov ei võinud ettevaatlikum olla? Miks Sergei Pareiko ei võinud lõugu rohkem koomal hoida? Miks Ats Purje karistusalas nii ohtlikult mängis? Miks Raio Piiroja tegi / ei teinud seda ja Jarmo Ahjupera ei teinud / tegi toda? Või siis vastasmängijad. Mida oli sel Robbie Keane’il vaja kogu aeg kohtunikuga õiendada. Vastik pugeja!
Loomulikult ei pääse kaotuse korral kunagi ka treener. Põhiliselt heideti Rüütlile tagantjärele tarkusena ette liigjulget mänguplaani olukorras, kui seis oli esimeses mängus 0:1 ja platsil üks mees vähem ka. Oleks ju võinud kaitse betoneerida ja korduskohtumiseks võimaluse jätta. Teada ju, et Eesti võõrsil ei kaota. Ei kaotanudki! Mis ma ütlesin!? Mis sest, et iirlaste motivatsioon 5:0 eduseisus oli kindlasti mõni pügal madalam , kui ehk muidu. Ja selle Lindpere oleks võinud ka Ameerikasse jätta!!!
Ja lõpuks ka meedia. Miks ajakirjanikud kütsid ootused nii kõrgele? Selge ju, et meie poisid selle pinge all vastu ei pea. Nojah, aga mõelgem, mis oleks juhtunud siis, kui Eesti kvalifitseerunuks finaalturniirile. Kuidas oleks seal pingega toime tuldud? Rääkimata sellest, et jalgpallurid olnuksid järgmised pool aastat eriti võimsa luubi all ja näiteks Piiroja ninaluu olukorra viimaste arengute kajastamise põhjalikkus oleks pika puuga ära pannud ka Euroopa võlakriisi analüüsile.
Suur süüdistamistuhin vaibus teisipäeva õhtul, kui Eesti koondis suutis haavadele pisut palsamit valada ja poolehoidjaid üsna korraliku esitusega rahustada. Ehkki, kui uurida internetikommentaariume, siis siin-seal pekstakse pikka palli endiselt. Aga mõelge, mis oleks, kui esimest mängu poleks ikka ära vilistatud? Huvitav, kui palju talle ikkagi maksti.
Tegelikult, nagu sageli, on asjadel mitu poolt. See, mida meil Eestis nimetatakse ažiotaažiks, aga mis paljudes kohtades on täiesti igapäevane värk, näitab, et jalgpall on eestlasele tähtis. Ta võtab seda südamesse ja nagu õige fänn, muretseb mitu päeva ette ja taha. Seega, jalgpall läheb korda, kindel see.
Ja mõnes mõttes on tore, et oleme seni piirdunud vaid verbaalsete vahenditega, mitte ei lükka ümber Ikaruse busse ega pane Ungari saatkonna lippu põlema (ptüi-ptüi-ptüi!). Kainele mõistusele rõhumine pole muidu üldsegi mitte liiast. Kuigi „süüdlaste“ teemal lahmimine on ka mujal maailmas tavaline, siis iga asja ei pea mitte valimatult järele ahvima. Heal tasemel diskussioon aga on tore. Mõnel ülaltoodud tsitaadil on selleks potentsiaali kindlasti rohkem kui teisel. Jätku ja jaksu.