KUULA | "Spordipühapäeva" laiem vaade - poliitikud spordis
Päeval, mil Eestis valitakse kohalike omavalitsuste volikogusid, meenutame sportlasi, kelle eneseteostus on pärast sportlaskarjääri jätkunud poliitikas.
Tippsportlase karjäär igavesti ei kesta ning üha rohkem räägitakse vajadusest, omandada sporditegemise kõrvalt kasulik haridus.
Poliitikuks justkui õppida ei saa, kuid paljud omadused, mis teevad hea sportlase, võivad kasuks tulla selleski valdkonnas. Et spordis läbi lüüa, peab inimene olema enesekindel ja kirglik. Usutavasti oodatakse sihikindlust ja julgust ka nendelt, keda endale esindajateks valitakse.
Kui otsida spordimehi või -naisi, kes pärast ühe teekonna lõppu teisel kõige kaugemale jõudnud, siis võiks vaadata näiteks riigi presidentide poole. Pöörakem pilgud kõigi võimaluste maa ehk USA suunas. Ameerika Ühendriikide riigipeadest paljudel on ülikoolispordi taust, tõsi küll tippsportlase karjääriga ei saa seda üks-ühele võrrelda.
Siiski on näiteks Dwight Eisenhower, Gerald Ford ja Ronald Reagan õpingute ajal ka spordiväljakutel tugevalt silma paistnud. Barack Obama mängis korvpalli ning Donald Trumpi hinnati lootust andvaks pesapalluriks.
Olümpiavõitjatest on Ameerika Ühendriikide presidendiks saamisele lähedal olnud Bill Bradley. 1964. aastal Tokyos oli ta USA korvpallimeeskonna kapten ning finaalis võideti NSV Liitu, mille koosseisu kuulus teiste hulgas Jaak Lipso.
Bradley sportlaskarjäär kujunes väga edukaks, ta veetis kümme aastat NBA-s New York Knicksi ridades. Kuid poliitikahuvi oli tõsine ning 1979. aastal valiti ta New Jersey senaatoriks. Senatis veetis Bradley kolm koosseisu, millele järgnes demokraatide presidendikandidaadiks pürgimine. Aastatuhande vahetusel tehtud katse siiski vilja ei kandnud ning rivaal Al Gore’ist jäi Bradley tulemus kaugele.
Kuid tulgem Eestile lähemale.
Lausa 26 aastat Soome Vabariigi presidendi ametit täitnud Urho Kaleva Kekkoneni saavutuste hulka saab lugeda ka Soome meistritiitlit kõrgushüppes.
Sellel alal kuulus Kekkonen kodumaa paremikku 1920. aastatel. Hiljem Eestit külastades kohtus ta teiste hulgas inimestega, kellega omal ajal oli tutvunud just spordi kaudu. Nii sai ta 1960. aastate keskel kokku teise omaaegse kergejõustiklase Ruudi Toomsaluga ning see kohtume on talletatud ka ERR-i heliarhiivis.
Tõeline tippsportlasest president võib lähemal ajal asuda Libeeria etteotsa, sest neil päevil toimuvatel presidendivalimistel on konkurentsi jäänud kunagine AC Milani ründestaar George Weah, kes praeguseks 51-aastane.
Libeeria läbi aegade ilmselt kõige kuulsamal sportlasel, kes valitud nii Euroopa kui maailma parimaks jalgpalluriks, on märkimisväärne seos ka Eesti spordiga. Nimelt lõi ta 1998. aastal peetud sõpruskohtumises värava FC Florale. Mälestusväärne mäng lõppes Itaalia klubi 2:1 võiduga.
Eesti mineviku sporditegelastest on presidendiks saamisele kõige lähemal olnud kindlasti Toomas Savi. NSV Liidu rahvaste spartakiaadi viies odaviskaja ning hilisem spordiarst kandideeris vabariigi presidendiks 2001. aastal, kuid jäi viimases voorus alla Arnold Rüütlile. Sellest hoolimata jõudis Savi juhtida erinevaid Riigikogu koosseise, ta kuulus ka Euroopa Parlamenti.
Just Euroopa Parlament on olnud väljundiks paljudele endistele sporditippudele, kes hiljem poliitikasse siirdunud. Meie põhjanaabreid on selles institutsioonis esindanud näiteks Calgary 5 kilomeetri murdmaasuusatamise olümpiavõitja Marjo Mattikainen ja 1981. aasta autoralli maailmameister Ari Vatanen. Viimane on hetkel täitmas Eesti Autospordi Liidu esimehe ametit.
Üks edukamaid sportlasi, kes hiljem europarlamenti jõudnud, võiks olla itaallasest sprinter Pietro Mennea. Võib öelda, et eriala vahetamine kujunes sujuvaks, sest ülikoolis õppis pea viie aasta eest meie hulgast lahkunud mees politoloogiat.
Mennea kuulus Euroopa Parlamenti aastatel 1999-2004, kuid ilmselt kaaluvad sportlikud kordaminekud pikas perspektiivis tema poliitikutee siiski üles.
Mennea sportlaskarjäär tähendas 200 meetri maailmarekordit, mida itaallane valdas lõpuks lausa 17 aastat. Tuli ka suuri tiitleid – Mennea on kolmekordne Euroopa meister, kuid kõige olulisema kuldmedali võitis ta Moskva olümpiamängude 200 meetri finaalis.
Huvitav ja irooniline, et just poliitiliselt pingelistel Moskva mängudel, võistles kaasa palju sportlasi, kes hiljem poliitikutee valisid. Oli neid ju ka eestlastest medalivõitjate hulgas ning Jüri Tamm jõudis välja lausa Riigikogu liikme staatuseni.
Lužniki staadionil pälvis oma esimese olümpiakulla britt Sebastian Coe, kes võitis 1500 meetri finaali. Lord Coe kergejõustiklasetee pärast Moskvat mõistagi jätkus ning neli aastat hiljem õnnestus parim olla ka Los Angelese olümpiafinaalis.
Pärast sportlaskarjääri on Coe jõudnud erakordselt palju. Ta kuulub Suurbritannia parlamendi lordide kotta, enne seda täitis Coe ka alamkotta valitud parlamendiliikme rolli.
Kindlasti jäi praegune Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu president paljudele meelde 2012. aasta Londoni olümpiamängude organiseerimiskomitee juhina.
Tuleb tunnistada, et nais-sportlasi on poliitikute hulgas meestega võrreldes oluliselt vähem. Soomlanna Marjo Mattikaineni kõrval tahaks kaugema aja tagant meenutada tema kaasmaalannat Sylvi Saimot.
Saimo 1952. aastal Helsingis võidetud olümpiakuld oli Soome naiste jaoks esimene. Aerutaja edasine elutee tähendas muuhulgas tööd Soome parlamendisaadikuna.
Oma osariigi esinduskoja saadik oli ka Austraalia ujuja Dawn Fraser, naine, kes suutis 100 meetri vabaltujumise olümpiakulla võita kolmedel järjestikkustel mängudel 1956.-1964. aastani. 2000. aastal langes Fraseri osaks au kanda Sydney staadionile olümpiatuli.
Prantsusmaal täidab spordiministri ametit tihtipeale endine saavutussportlane. Uhkesse nimekirja, millesse kuuluvad näiteks Guy Drut ja David Douillet, lisandus viimati just naisterahvas. Spordiministri ametit kannab endine vehkleja Laura Flessel.
Usutavasti teavad eestlased vähemalt ühte omaaegset maailma tippu kuulunud naisterahvast, kes löönud kaasa nii riigi kui ka kohaliku elu valitsemises. Nimesid nimetada siinkohal vaja polegi.
Ja siis on selliseid sportlasi, kelle ellu pole otsene tegevus poliitikuna kunagi kuulunud, kuid kes sellest hoolimata poliitika keskmes olnud. Näiteks 1950. aastate jooksukuulsus Emil Zatopek.
Tšehh, kes Helsingis suutis võita nii 5000 kui ka 10 000 meetri jooksu ja takkaotsa veel maratoni, oli üks neid, kes protestis 1968. aastal Tšehhoslovakkias aset leidnud vägivaldsete sündmuste vastu.
Toonastes oludes tähendas vastuhakk aga seda, et endine sangar ja Tšehhoslovakkia Olümpiakomitee liige pidi maksma kõrget hinda. Tema ühiskondlik karjäär lõppes, leppimine võimudega toimus kümmekond aastat hiljem.
Arhiivikatke, mis Zatopeki meenutab, pärineb 1957. aastast. Nimelt toimus Moskvas Ülemaailmne Noorsoofestival. Kuulsa Tšehhoslovakkia kergejõustiklasega vestles Heino Mikkin.
Sportlastest poliitikuid, kes mainimist vääriksid on mõistagi veel palju. Olgu mõned neist siinkohal ära märgitud: Garri Kasparov, Vitali Klitško, Nikolai Valjuev, Valeri Borzov, Arnold Schwartzenneger.
Küllap on neil kõigil poliitikas olnud oma missioon. Head valimispäeva ja tarka valikut!
Toimetaja: Siim Semiskar