Pohlak: suurklubide finantsrikkumised võivad ka Eesti klubidele kasu tuua
Paari nädala tagune Neymari üleminek Barcelonast PSG-sse tõstatas palju erinevaid teemasid. Tegu oli läbi aegade kõige kallima üleminekuga – 222 miljonit eurot ületas eelmise rekordsumma kahekordselt.
2010. aastal tutvustas Euroopa jalgpalliliit UEFA maailmale uut reeglit nimega Financial Fair Play. Lihtsustatult tähendab see seda, et ühegi jalgpalliklubi kulud ei tohi ületada nende tulusid. See reegel peaks takistama miljardäridest klubide omanikel oma raha eest mängijaid ostmast. Seitsme aasta jooksul on seda reeglit aga korduvalt rikutud ning käimasoleva suve tehingud näitavad, et otseselt see kedagi ei takista.
Neymari ostu puhul tekkiski küsimus, kas Katari ärimehe Nasser Al-Khelaifi omatud Pariisi klubi rikkus ka mingisuguseid UEFA poolt sätestatud reegleid?
"Põhimõtteliselt rikkus," sõnas Eesti jalgpalli liidu president Aivar Pohlak Vikerraadiole. "UEFA litsenseerimissüsteem ja klubivõistluste loogika tähendab, et igale klubile on teatava loogika alusel ette nähtud kulupiir, mis sõltub klubi poolt jalgpalliliselt genereeritavatest tuludest, jalgpalliliste tulude ja kulude vahe peab olema tasakaalus, see ei tähenda mitte seda, et nad peavad samal joonal otsad kokku viima, sinna on viidud veel vahele võimalus nii-öelda omanike investeeringute jaoks. Idee on selles, et pelgalt suurte rahade eest ei ostetaks meeskonda kokku."
"Selle asja teine pool on see, et FFP rikkumise tagajärjed on majanduslikud. Teataval madalamal tasemel on võimalik saada ka uute mängijate registreerimise keeld, aga suurtel tasemetel, kus klubidel on väga suured tulud, on minu hinnangul tagajärg rahatrahv, mis on tõenäoliselt suhteliselt kopsakas. Summa, mis trahvist laekub, suunatakse mööda solidaarsusmehhanismi ehk mööda püramiidi allapoole. Kui tippklubi rikub majandusliku võrdsuse reeglit, siis kaudselt tsementeeritakse selle vundamendi alumist poolt. Kui mu mälu ei peta, said ühel aastal kõik eurosarjas osalenud Eesti klubid 30 000 eurot lisaraha."
Kui see on ainult rahaline trahv, siis kas väga rikkad klubid ja omanikud ei saa sellega arvestada ja mõelda, et maksame ära? "Põhimõtteliselt saavad, aga asjal on kaks poolt," kinnitas Pohlak. "On selge, et 222 miljonit eurot on emotsionaalne kulutus, mitte praktiline. See raha saab klubile tulla tagasi ainult läbi emotsioonide. Ühtepidi on emotsioonide loomine ja nende olemasolu jalgpalli lahutamatu osa - sellega püüan jutumärkides õigustada või selgitada poolt, miks nende sanktsioonidega kaugemale ei minda. Teine pool on see, et kui üks klubi neid korduvalt rikub, näevad regulatsioonid ette ka näiteks üleminekute keelde."
Mis mõte sellel reeglil siis on ja kuhu sellega pürgitakse? "Pürgitakse sinna suunda, et jalgpalliklubid töötaksid kui ettevõtted. Ei ole ju mõeldav, et Prantsusmaal naiste pesu tootev ettevõte töötab kahjumiga, kuid on võtnud ette väga keerukaid projekte ja lihtsalt tuleb üks araablasest inimene, kes selle firma ära ostab ja paneb 200 miljonit raha sisse, ilma arvestamata, kas firma ka majanduslikult plussi läheb. See on tegelikult kogu jalgpallipüramiidi probleem, ka Eesti tasandil, kuigi me ei räägi siin sellistest summadest."
Toimetaja: Anders Nõmm