KOMMENTAAR | Jamaica karm sprinditehas otsib Boltile sobivat mantlipärijat ({{commentsTotal}})

Usain Bolt
Usain Bolt

Kõigi aegade kiireim inimene Usain Bolt lõpetab eile alanud Londoni MM-i järel oma sportlaskarjääri ning koos tema naelikute varna riputamisega jääb kergejõustikumaastikule haigutama suur tühimik. Miks on aga 2,9 miljoni elanikuga saareriigi Jamaica jooksjad nii kiired ja kas on lootust, et sealt sirgub sprindikuningale ka vääriline mantlipärija?

Eelnevatel päevadel USA keskläänt laastanud tornaadod tegid New Yorgi IAAF-i GP-etapi korraldajad murelikuks ja peatselt selgus, et selleks oli ka põhjust. Tumedad pilved keerlesid kiirelt üle Hudsoni jõe Randall Islandi staadioni kohale, äkkvihm sundis juba tartaanile tulnud jooksjad tagasi riietusruumi ja sprindikuningas Tyson Gay järjekordset võidumarssi vaatama saabunud pealtvaatajad tõmbasid nördinult selga vihmakeebid. Selleks, et naasta 40-minutilise võistluspausi järel läbivettinud rajale ning joosta tingimustele vaatamata hea aeg, ei tohi sportlasel enesekindlusest vajaka jääda. Et sellistes tingimustes saada kõigi aegade kiireimaks inimeseks, peab aga olema tegemist ainulaadse talendiga. 2008. aasta 31. mai äikesetorm oli möödas, aga säravaim välgunool tabas maad vahetult pärast selle lõppu.

See, kui kiiresti seni 200 meetrile keskendunud Usain Bolt suutis lühikesele sprindidistantsile üle tulla, oli ennenägematu. New Yorgis maailmarekordilise tulemuse 9,72 andnud 100 meetri start oli toona 21-aastasele jamaicalasele alles viiendaks tema professionaalse karjääri jooksul. Talendika sprinteri treener Glen Mills nägi noormehes tema pika kasvu ja aeglase stardikiiruse tõttu hoopis 400 meetri jooksu tulevikku ning ei tahtnud teda lühikesel maal pakkudele lubada. Bolt ei jätnud aga jonni - riigis, kus sitkuse ja võitluslikkuse tähtsust hakatakse lastele juba vaat et sünnitusmajas sisendama, ilmselt teistmoodi ei saakski - ning Mills lubas Bolti viimaks starti ka sirgel maal.

Vaid 13 kuud enne Pekingi olümpiamänge sai Bolt oma esimeses ametlikus 100 meetri jooksus kirja aja 10,03. Kümme aastat, kaheksa olümpiakulda, üksteist maailmameistritiitlit ning seitse maailmarekordit hiljem tõmbas jamaicalane sümboolse ringi emotsionaalselt kokku Kingstonis, kui jõudis juunis oma viimases kodumaal toimunud võistluses finišisse täpselt sama tulemusega. Vahepealse aja jooksul on teadlased mõõtnud jõudu, mida on Bolt igal oma pikal sammul rakendanud, puurinud kaader kaadri haaval läbi tema jooksud, leidmaks, milliseks oleks jamaicalase rekord võinud kujuneda, kui tema stardid oleks olnud võrdväärsed rivaalide Gay, Powelli ja Gatliniga ning tema vanematekoju Sherwood Contenti voorinud kümned reporterid on sealt lahkunud teadmisega, et sprindilegendi ning teiste jamaicalaste kiiruse võtmeks on kohalikud jahubanaanid ning papaiad. Selge on see, et jooksmisest tähtsamaid asju Jamaical palju ei ole.

Usain Bolti viimane jooks kodumaal oli emotsionaalne. Autor: AFP/Scanpix

Üle-eelmise jalgpalli MM-i ajal televaatajaid üle kogu maailma heidutanud vuvuzelade hääl sulandub trummipõrina ja pealtvaatajate erinevate lauludega ühtseks orgaaniliseks kompotiks, mis Kingstoni rahvusstaadionil lainena voolab. Kui sprintimine on Jamaica tõeliseks religiooniks, on selle sinise raja kohal kõrguvad tribüünid katedraaliks ja häälekate külastajate üle valvab sissepääsu ees seisev reggaejumala Bob Marley kuju. See on Jamaica vastus ameeriklaste Final Four'ile, aga ka omamoodi lõpuball, mille kuningad ja kuningannad saavad kroonide ja tiaarade asemel võimaluse paremale elule.

Viis päeva kestval spordipeol, mis kannab nime Inter-Secondary Schools Boys and Girls Championships ehk lihtsalt Champs, selgitavad Jamaica keskkoolid välja saareriigi parimad 13-19-aastased kergejõustiklased. Siin sirguvad sprinterid, kes tõid Jamaicale Pekingist kaheksa ning nii Londonist kui Rio de Janeirost 11 olümpiamedalit. Kingstonisse kogunenud pealtvaatajad on endaga kaasa võtnud igasugust erinevat atribuutikat, alustades koolide värvides pastapliiatsitest ja lipsudest ning lõpetades mitmekümnemeetriste lippude ja plakatitega.

30 000 inimese ees staadionile tulevad noored, kellest paljud võistlevad oma kooli territooriumilt väljaspool esmakordselt, peavad lisaks konkurentidele üle olema ka kõrvulukustavast kärast ja sellega kaasnevast pingest. See on TV 10 Olümpiastarti hunterthompsonlike prillide läbi. Mängus on sponsorrahad, kohad suurvõistlustel ning USA tippülikoolides ja seetõttu on Champs'i olulisust Jamaica spordiloos raske üle tähtsustada.

"Jamaicalased on oma loomult väga võitluslikud inimesed ja nii mõneski mõttes on Champs selle elav tõestus," on võistluseid iseloomustanud ajalehe Jamaica Gleaner kolumnist Andre Lowe. "See on osa suuremast plaanist, Jamaica kergejõustikutalentide konveierilindist. See on palavikuline kaleidoskoop kirest, rivaalitsemisest, intensiivsusest, pühendumusest ja ajaloolisest taustast. Pole liialdus öelda, et Jamaica sportlased on Champs'il võisteldes suurema pinge all kui hiljem olümpiamängudel." Mitmed edukad Jamaica sprinterid on tunnistanud, et teismelisena Kingstonist saadud kogemus on aidanud neil suurvõistluste atmosfääriks ette valmistuda.

"Kui ma tunnelist väljusin ja rajale astusin, mõtlesin: "mu jumal!" Ma olin nii väike," meenutas kahekordne olümpiavõitja ning seitsmekordne maailmameister Shelly-Ann Fraser-Pryce oma debüüti Champs'il. "Toona jäin 100 meetri finaalis seitsmendaks, aga ma olin uhke, sest hulgaliselt noori ei jõua siin nii kaugele. Hiljem olümpiamängudel võisteldes teadsin, et olen sellise publiku ees juba pakkudele astunud ning seda adrenaliinilaengut tundnud. Professionaalsed sportlased vajavad adrenaliini, aga mitte liigselt." Verejanuline võidukultuur, millesse noored kasvavad, toob lisaks suurvõistluste medalitele aga kaasa ka negatiivsemaid tagajärgi.

Champs'i kuulsate vilistlaste hulka kuuluvad ka olümpiavõitjad Shelly-Ann Fraser-Pryce ning Elaine Thompson Autor: AFP/Scanpix

Jamaicat on aastate jooksul kimbutanud mitmed tõsised probleemid, alustades suurest sotsiaalsest lõhest saareriigi rikkamate ja vaeste elanike vahel ning lõpetades kõrge tapmiste ja vägivaldsete kallaletungide arvuga. Kui mujal maailmas ahvatleb kitsikusest pääsemist ootavaid peamiselt jalgpall, on Jamaical selle rolli võtnud enda kanda sprint. Tihti juba neljaselt või viieselt trennidega alustavad lapsed näevad ränka vaeva, kuid paljud neist langevad ülekoormusest tingitud vigastuste ohvriteks - tulemustele orienteeritud keskkoolides ei ole kergejõustikutreeneritel aega noortele individuaalselt pühenduda ning seetõttu hakkavad korralikult välja ravimata jäänud vigastused lapsi hiljem kimbutama. Taastumiseks on ambitsioonikatel sportlastel raske aega leida, sest pildilt kõrvale jäädes on treeneritel uus talendikas laps kohe varrukast võtta.

Sprint on saareriigi veres ja hinges. Kui Gerald Claude Foster 100 jardi jooksus rahvusrekordi püstitas, broneeris ta entusiastlikult koha Londonisse sõitval banaanilaeval, et osaleda 1908. aasta olümpiamängudel. Kohale jõudes selgus aga tõsiasi, et Jamaica ei kuulu rahvusvahelise olümpiakomitee liikmete hulka (Jamaica olümpiakomitee jäi rajamata 1936. aastani) ning Fosteril jäi Londonis rajale tulemata. 1920. aastatel algatati Rockefelleri sihtasutuse spetsialistide toel tervisekampaania, mille ladinakeelset mantrat "mens sana in corpore sano" ("terves kehas terve vaim") korrati peatselt kõigis Jamaica koolides. Jooksmine kui kõige odavam ja kättesaadavam spordiala leidis kiirelt koha elanike südames ning vaba Jamaica ühe rajaja Norman Manley näol toetust ka juhtivatelt poliitikutelt.

Ülejäänud maailma jaoks on Jamaica edu aga jätkuvalt müsteeriumiks ja pole raske ette kujutada, mille ümber peamised kahtlused keerlevad. Kriitikute argumendid on lihtsad: riik, kus elab 2,9 miljonit inimest, ei saa ühte ala ometi nii tugevalt valitseda, seega peavad mängus olema keelatud ained. Seda enam, et üsna suur osa maailma tippsprinteritest, teiste hulgas Gay, Gatlin ja Marion Jones on patustajate hulka kuulunud. Kuigi nende eksimused on olnud väiksemad ja harvemad, pole ka jamaicalased olnud päris puhtad. Asafa Powell pidi dopingukahtluste tõttu vahele jätma 2013. aasta MM-i, dopinguküttide hambusse on sattunud nii Fisher-Pryce kui Veronica Campbell-Brown ja Nesta Carteri positiivse järeltesti tõttu jäi ühest olümpiakullast ilma ka Usain Bolt.

2011. aasta lõpus saatis maailma antidoping WADA Jamaicale noodi, milles toonitati, et kohaliku antidopingu JADCO juhatuses ei tohiks olla nii palju inimesi, kes on lähedalt seotud tippspordi ja poliitikaga. JADCO juhatus saadeti laiali, kuid samal ajal tehti sama ka Jamaica valitsusega. Uus valitsus nimetas juhatusse uued liikmed, kuid peatselt selgus, et ka nemad pole huvide konflikti tõttu sobilikud ja nii sõitiski Jamaica koondis Londoni olümpiale, olles JADCO poolt võistlusväliselt testitud vaid kahel korral. Rahvusvahelisele spordiarbitraažile ja WADA-le ei pakkunud saaga nalja, neid toetasid kohalikud staarid, kes ähvardasid probleemide jätkumise korral ka suurvõistlusi boikoteerida.

Et Champs on Jamaica sprinterite kasvulavaks, on aastaid nõutud, et ka seal osalevad noored proove annaks. 2014. aastal hakkas JADCO abi saama Kanada antidopingult ja ühtlasi teatati, et aasta pärast viiakse Champs'il läbi esimesed testid - kuni kolm nädalat enne võistlusi kanti see plaan siiski maha. Oma poegade ja tütarde saavutuste üle uhked jamaicalased on ülejäänud maailma kahtluste tõttu trotslikud ja peavad süüdistusi lihtsaks kadeduseks. Head näidet jamaicalaste positsioonist võib lugeda uuriva spordiajakirjaniku Richard Moore'i raamatust "The Bolt Supremacy". 2014. aastal Champs'i väisanud IAAF-i asekommunikatsioonidirektor Anna Legnani sattus ühele Jamaica raadiojaamale otse-eetris kommentaare andes keerulisse olukorda.

Saatejuht: "Tooge siia WADA ja ROK! Tooge tippametnikud, et nad näeks, mis sellel unikaalsel võistlusel toimub! Dopinguga vahele jäämine ning dopingukultuur on kaks erinevat asja ning dopingukultuuri siin ei eksisteeri. Anna, kas te olete siin toimuvat näinud kuskil mujal maailmas?"
Legnani: "Ei, mõned siin nähtud esitused on tasemel, mis-"
Kaassaatejuht: "Kas Euroopas ja USA-s toimuvatel sarnastel võistlustel tehakse õpilastele dopinguteste?"
Legnani: "Meil pole selliseid keskkoolivõistluseid. Euroopas hakkab koolisport pildilt kaduma, millest on väga kahju. Teil on nii palju talendikaid-"
Saatejuht: "Kas te väidate, et Euroopa keskkoolivõistlused ei ole sellisel tasemel ning seetõttu ei testita seal noori?"
Legnani: "Nad ei ole sellisel tasemel."
Saatejuht: "Miks peaksime meie Jamaicas testima, kui ülejäänud maailmas seda ei tehta?"
Legnani: "See on hea küsimus-"
Saatejuht: "Ma ei näe, et me peaksime ülejäänud maailmale katsejäneste eest olema."

Järgnenud vaikus oli pikk ja paljuütlev. Jamaicalased seletavad oma sprinterite edu lausega "wi likkle but wi tallawah" ("me oleme väikesed, aga võimsad"). See on osa nende identiteedist, rahvuslikust uhkusest. Kui eestlased naljatavad mõnikord, et ühtseks rahvaks saadakse vaid laulupidude ajal, kehtib Jamaica puhul sama siis, kui juttu tuleb kergejõustikust.

Värvikad Jamaica kergejõustikufännid seisavad alati kohalike sportlaste selja taga. Autor: Reuters/Scanpix

Igal aastal astuvad Jamaica talenditehase konveierilindilt maha kümned noored kergejõustiklased, kes on valmis võistlema suurvõistlustel kõrgete kohtade eest või liituma USA ülikoolidega. Sellel kevadel rabas Kingstonis maailma kõigest 12-aastane Brianna Lyston, kes jooksis Champs'i kuni 13-aastaste tüdrukute 200 meetri poolfinaalis lubatust 0,2 m/s suurema tagatuule toel välja uskumatuna näiva aja 23,46. Oma vanuseklassi maailmarekord uuenes finaalis, kui peaaegu täielikus tuulevaikuses jäi neiu ajaks 23,72. Tema nimel on ka kuni 14-aastaste 100 meetri jooksu maailmarekord 11,68. Maailma meedia hakkas Lystonit koheselt võrdlema Usain Bolti ja Shelly-Ann Fraser-Pryce'iga, aga õendusest huvitatud Lyston postitas võimsa jooksu järel oma Facebooki lehele hoopis stoilised sõnad "labor omnia vincit" ("töö võidab kõik").

Nimi Inter-Secondary Schools Boys and Girls Championships võib küll lohiseda, aga noorte jamaicalaste jalad mitte. Mõned kuud varem 15-aastaseks saanud Briana Williams jooksis juunis Kingstonis 100 meetri isiklikuks rekordiks 11,30, ajaga 11,24 võitis sama jooksu 16-aastane Kevona Davis. Päev hiljem jooksis Davis 200 meetri finaalis välja aja 22,97. Lisaks talle on 24 sekundi piiri alistanud ka 15-aastane Joanne Reid ning 14-aastased Gabrielle Matthews ja Sashieka Steele. Ka poiste seas pole millegi üle nukrutseda.

Aprillis Champs'il võidutsenud Calabari keskkoolil on võimalik väljakule saata nimed, mis on kergejõustikumaailma vastuseks Duke'i ja Kansase ülikoolikorvpalluritele. Christopher Taylor tuli 15-aastasena U-18 vanuseklassi 400 meetri maailmameistriks, joostes finaalis välja aja 45,27. Kaks aastat hiljem on Taylor oma 200 jooksu rekordi viinud 20,59-ni, ka 100 meetris on tema tippmargiks aeg alla 10,50. Samuti 17-aastane De'Jour Russell jooksis eelmisel aastal 110 meetri tõkkejooksu U-20 vanuseklassi hooaja parima tulemuse 13,20. 100 meetrile keskenduvad sprinterid peavad küll rinda pistma 16-aastase ameeriklase Anthony Schwartziga, kes on sellel hooajal jooksnud 10,40-st kaheksal korral kiiremini (neist parim aeg 10,15), aga jamaicalaste võitluslikkuse tõttu ei pöörata sellele suuremat tähelepanu.

Usain Bolt teeb täna õhtul oma karjääri viimased individuaalstardid ning kogu Jamaica on sellel ajal vääramatult televiisorite ees. Kõigi aegade kiireim inimene on väljunud kergejõustiku seatud piiridest ja saanud spordimaailma üheks tuntuimaks näoks. Talle vaatavad alt üles kõik Jamaica tüdrukud ja poisid, kelle mõtteis mõlgub Bolti poolt püstitatud kõrguste ületamine ja nende endi arvates polegi tegemist võimatu missiooniga, sest isegi Bolt ei jõudnud oma kahel esimesel katsel talentidest üleküllatud Champs'i pjedestaalile. Täna näeb maailm sprindilegendi viimast korda 100 meetri individuaalses jooksus, seda, kas Champs'il säranud noored suudavad tema naelikutesse astuda, võib näha mõne aasta pärast. Võimalused selleks on head, sest välk lööb ju ikka mitu korda samasse kohta.

Vaata SIIT GQ põnevat fotoesseed Champs'ist.



Anett Kontaveit

Aasta parimateks tennisistideks nimetati Kontaveit ja Zopp

Laupäevasel tenniseliidu auhinnagalal kuulutati välja tenniseaasta parimad. Parima naistennisisti tiitli pälvis Anett Kontaveit, parimaks meestennisistiks tunnitati Jürgen Zopp. Aasta tennisehetk kuulus Kaia Kanepile, kes tegi ilusa comeback’i ja jõudis US Openil veerandfinaali.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: