Kangert karmist kukkumisest: olin valmis kõige hullemaks
Giro d'Italial raskelt kukkunud Astana profirattur Tanel Kangert rääkis ERR-ile antud intervjuus, et saab vigastuspausi ajal Eestis rahulikult puhata ning loodab taas ratta selga pääseda kuu aja jooksul.
Kangert kukkus karmilt 21. mail sõidetud Giro 15. etapi lõppfaasis ning oli seetõttu sunnitud velotuuri katkestama. Kangert sõitis ringteelt väljudes vastu liiklusmärki ja murdis kukkudes küünarliigese. Õnnetuse hetkel oli finišini jäänud veel 9,9 kilomeetrit.
Räägi natuke õnnetusest, kuidas see juhtus ja mis mõtted sul peast läbi käisid?
Paar sekundit enne kukkumist juba nägin, mis tulemus on. Kohe oli selge, et päästa pole midagi, kuskile hüpata-põigata pole. Võtsin lenksust kõvasti kinni ja olin valmis kõige hullemaks. Pärast kukkumist jäi mul õnneks pilt ette ja teadvust ei kaotanud. Nägin, et olukord ei olnud hea, palusin ennast jalgele aidata ja ootasin, kuni kiirabiauto saabus. See ei olnud mul esimene kord kiirabiautoga võidusõit lõpetada.
Kõige nukramaks tegi see, et olin heas vormis ja tahtmine oli suur Giro hästi lõpetada. Ootasin puhkepäeva ja järgnevat viimast nädalat. Kahju oli selline suurepärane võimalus kukkumise nahka lasta.
Millised su vigastused täpselt olid?
Parema õlaliigese luksatsioon, õlg tuli liigesest välja. Vasaku küünarliigesse sisene murd on kindlasti ohtlikum vigastus, paranemine võtab kuid aega. Kui oleksin lihtsalt käeluu murdnud, oleksin täna juba ehk ratta seljaski.
Kas tunned, et oli mõnes mõttes õnnelik õnnetus, oleks ju võinud veel hulleminigi minna?
Ikka oleks saanud hullemini minna. Kõik on suhteline, ma olen profina sõitnud juba peaaegu kümme aastat, viimasest tõsisemast kukkumisest on kaheksa aastat möödas. 200 000 km jooksul üks luumurruga kukkumine ei ole just väga must statistika, mul on ikkagi hästi läinud ja maanteesõit ei ole kindlasti nii ohtlik kui võib tunduda.
Kuidas sunnitud võistlus- ja treeningpaus vaimselt mõjub?
Võib-olla mõjub isegi mõnes mõttes turgutavalt ja taastavalt, saan Eestis elada seda elu, mida ma pole aastaid teha saanud. Tavainimene puhkab suvel ja ärkab siis kui tahab, pole ühtegi kohustust trenni minna. Kui ma tahaksin, võiksin juba natukene liigutada, aga ausalt öeldes lasen kehal praegu vabalt puhata ja kui ükskord on aeg käsi lahasest lahti lasta ja hakata uuesti ette valmistama, usun, et olen seda värskem.
Kuidas paranemine on kulgenud, mida on arstid selle koha pealt öelnud?
Eks õlg annab tunda ja annab tunda ilmselt veel kuid. Olen doktor Mihkel Mardnaga värskelt konsulteerinud, viimase uuringu tulemused pole mul veel täpselt teada, aga lihaskinnitused ja luumurruga kaasnevad hädad võtavad lihtsalt aega. Seda ei saa kuidagi kiirendada. Kui ükskord on aeg sealpool, et saan hakata taastusravi tegema, hakkab kiiremini minema.
Millal mõtled, et tuleb isu, tahtmine ja ka võimalus trenni uuesti teha ja kuidas sa seda teed?
Usun, et esimesel võimalusel lähen ikka ratta selga, aga praegu oleks lenksust hoidmine ikkagi keeruline. Jõusaal, pikad jalutuskäigud ja matkad on juba tehtavad ja neid ma ka teen, ratta selga loodan jõuda umbes kuu aja jooksul ja kui saaksin augustis juba maantee peal korralikult treenida, võib treeningkonditsiooni jõuda oktoobriks. Kardan, et kalender lõppeb lihtsalt varem ära, aga siis tuleb juba järgmist hooaega vaadata ning kui sellel aastal teine pool vahele jääb, alustada uut hooaega võimalikult varakult.
Vaata ka spordisaate lugu:
Toimetaja: Anders Nõmm