Pallimängualade rahvaliigad koguvad jätkuvalt populaarsust
Eesti spordialaliidud püüavad lisaks tegevsportlastele ja noortele leida tähelepanu ka harrastajate jaoks. Pallimängude puhul on tegevuse üheks tulemiks just harrastajatele mõeldud rahvaliigade loomine ja edukalt toimima panemine.
Rahvaliigas saavad spordisõbrad lihtsa vaevaga võistluskogemust, millest koos trenni tegevad sõpruskonnad tihtipeale puudust tunnevad. Seejuures on oluline märkida, et erinevatel Eesti meistrivõistlustel liigatasanditel kaasa löövad mängijad rahvaliigas üldjuhul osaleda ei saa. Tegemist on ikkagi läbi ja lõhki harrastajatele mõeldud võimalusega. Eesti Jalgpalli Liidu koordineeritavas jalgpalli rahvaliigas peeti esimesed mängud aastal 2010.
"See idee sai toona alguse Eesti jalgpalliliidu juhatuse visiooni koosolekul, kus erinevaid variante otsiti," rääkis Eesti Jalgpalli Liidu avalike suhete ja koostöö osakonna juhataja Mihkel Uiboleht Vikerraadiole. "Jalgpalliringkondades oli tunda, et võiks olla natukene lihtsam mängimisvorm kui liigajalgpallis kaasa löömine. Seda soosis see, et infrastruktuuriliselt on väga paljud vanemad staadionid tehtud 300-meetrise kergejõustikuringi sisse, mis tähendab, et 11-11 vastu jalgpalli mängida ei saa. Tuli välja mõelda selline formaat, mis lubaks ka väiksemaid koosseise. Tänu internetile oli ka aastal 2010 võimalik väga hästi suhelda ja mänge kokku leppida."
Jalgpalli rahvaliiga on aastatega läbi teinud suure arengu. Alates sellest hooajast peavad meeste võistkonnad maksma ka 100 euro suuruse osavõtutasu.
"Ta on aastatega paisunud, kui alustasime 67 võistkonnaga, siis eelmisel aastal oli 151 võistkonda," tõdes Uiboleht. "Sisuliselt tähendab see üle 3000 mängija. Inimeste ootused teenuse kvaliteedile on tõusnud, mistõttu oleme seda ka rohkem reglementeerinud. Lõime rahvaliiga, kaks aastat hiljem tegime eraldi naistele rahvaliiga, 2014. aastal lõime rahvaliiga kaheks tugevustasandiks, 2016 tulime välja ka noorte rahvaliigaga. Vahepeal oleme lisaks loonud ka saalijalgpalli rahvaliiga."
"Osade võistkondade jaoks on rahvaliiga hoovõtt selleks, et astuda liigajalgpallisüsteemi, teiste jaoks on rahvaliiga just see tase, kus nad tahavad mängida. Oluline on, et ei kaoks ära see printsiip, et kõik saavad võimaluse, sõltumata asukohast, tasemest, mängijate arvust. Võib-olla ühel hetkel, kui võistlejate arv veel paisub, näeme veel ühte tugevusgruppi, aga arutelu selle üle tuleb pärast seda hooaega."
Võrkpalli rahvaliigas saavadki harrastajad omavahel jõudu proovida lausa kolmes erinevas tugevusgrupis. Maksimaalselt võib ühte võistkonda kuuluda 16 mängijat, kogu hooaja peale läheb osalemine maksma 10 eurot registreeritud mängija kohta. Muidugi lisanduvad saali renditasud. Eraldi arvestust peetakse meestele ja naistele, aga ka segavõistkondadele.
Kui jalgpallis ja võrkpallis on rahvaliigad juba aastaid toiminud, siis Eesti korvpalliliit jõudis samalaadse ettevõtmiseni eelmisel sügisel. Esimene hooaeg kulmineerus aprilli lõpus TTÜ spordihoones peetud finaalturniiriga. Korvpalli rahvaliigat esimest hooaega vedanud Kristjan Jääts ütleb, et rahvaliiga loomist nägi ette ka korvpalliliidu arengukava.
"Piltlikult öeldes ootame ikkagi mängima kõiki ja naljaga pooleks öeldes ka neid, kes arbuusil ja pallil vahet ei tee," sõnas Jääts. "2016. oktoobris alustasime Jõhvis, ootasime palju Ida-Virumaa satse, neid tuli, aga oleks võinud tulla rohkem. Seal osales meil seitse võistkonda. Teine etapp toimus jaanuari keskel Paides ja meile meeldib arvata, et see kõlakas sellisest turniirist ja heast korraldusest ning rahvaspordi tasemest oli jõudnud rohkemate inimesteni. Paides võõrustasime täismaja, 12 võistkonda Tartust, Tallinnast, Paidest, Järva-Jaanist, Urvastest, Mõisakülast, Rakverest."
"Kolmanda etapi korraldasime märtsis Rae spordihoones ja samamoodi 12 võistkonda," jätkas Jääts. "Rahvaliiga formaat ongi täna selline, et võistluspäeva alustame hommikul 10 ja lõpetame õhtul 18, maksimum, mida võõrustada saame, ongi 12 satsi. Hooaja peale teeb see suurusjärgus 30 võistkonda ja kuskil 400 mängijat. Rahvaliigas osalemise tasu on suurusjärgus 200 euro peale, kui jagada see võistkonna liikmete vahel ära, tuleb see kuskil 15-20 euro mängija kohta. Esimesel hooajal lisandus sellele korvpalliliidu litsents, mis maksis 5 eurot, aga selle eest said mängijad ajakirja Basketball, vett ja parimatele ka auhinnad."
Toimetaja: Anders Nõmm