Suursaadik: Eesti sport on tabanud prantslasi väga suure üllatusena
Eesti suursaadik Prantsusmaal Alar Streimann sõnas intervjuus ERR-ile, et hetkel peetavad Prantsusmaa lahtised on üks Pariisi üle maailma tuntud sümboleid ja kindlasti on asjatundjad hästi kursis ka Anett Kontaveidi tegemistega.
Prantsusmaa lahtised auhinnafondiga 36 miljonit eurot jätkuvad järgmise pühapäevani. Eesti suursaadik Alar Streimann, Prantsusmaa tennisel on kindlasti head ajad: 1,1 miljonit harrastajat, 32 000 väljakut, 8000 klubi. Kuna uus president on kõva tennisemees, siis peaks seis minema paremaks.
Nojaa, ma ei tea, kas see, et president on tennisemängija, seda otseselt mõjutab. Aga ta on tõepoolest nooruses tennist mänginud, nii palju kui me teame. Ta on üldse väga andekas noormees olnud, ta on ka poksi teinud ja mitut muud spordiala. Ta on spordiga sinasõber! Tal oli oma valimisprogrammis ka mõningaid abinõusid, mis ta kavatseb Prantsusmaa spordi edendamiseks teha. Esiteks muidugi koole spordile lähemale aidata ja idee ettevõtetes rohkem sporditegemist soosida. Muidugi tennis on siin suur sport. Kliima seda soosib. Sel aastal on Rolland Garros olnud väga ilusa ilmaga. Ja tõepoolest, eelmisel aastal oli vist pisut alla poole miljoni pealtvaataja, nii et see on linnas kindlasti väga suur sündmus.
Teie jaoks on kindlasti ka tennis väga südamelähedane, sest lapsepõlves olete ise mänginud. Andres Võsandigagi koos toksinud.
See oli väga-väga varajases nooruses ja mängimiseks on seda võib-olla palju nimetada, aga reketit olen käes hoidnud ja Andres Võsandit tõepoolest mäletan ka. Ta oli juba väga väikese poisina väga andekas mängija. Ma vaatan tennist alati suure sümpaatiaga jah.
Kui palju läks tavalisele prantslasele korda see, et Anett Kontaveit mängis peaväljakul tiitlikaitsja Garbine Muguruza vastu? Kas see tavalisele prantslasele ka kuidagi kohale jõudis? Kõik riigi- ja kommertskanalid kandsid seda päeva üle, tänased lehed on ülekülvatud piltidega.
Eks ta spordile kursis olevatele inimestele läheb muidugi korda. Nemad teavad seda. Tennist jälgib teatud osa rahvast ja suurem osa on pigem jalgpallirahvas. Kui siin Prantsusmaal natuke ringi sõita, siis iga küla kõrval on väga-väga korras jalgpalliväljak ja nii palju tenniseväljakuid võib-olla ei ole, kuigi neid on ka palju. Ma ei oska seda hinnata. Kindlasti on Anett asjatundjate jaoks tuntud. Ta on tõusev täht. Aga Eesti sport on tabanud prantslasi üldse väga suure üllatusena, sest meil on ju Kelly Sildaru, kes väga sageli võistleb Prantsusmaal. Asjatundjad teda teavad. Minu üllatuseks olen ma mitmel nõupidamisel kuulnud tavalistelt prantslastelt tema nime. Ma arvan, et Anetiga on sama lugu ja võrkpallureid on meil siin ju päris palju.
Hea on siin Eesti sporti toetada, eriti, kui hästi läheb.
Mis meie nüüd seda saame toetada. Sportlased on ikka ise enda eest väljas ja väga tublisti väljas. See teeb suurt heameelt.
Riigi noor president Emmanuel Macron on seisnud kõvasti ka selle eest, et Pariis saaks 2024 olümpialinnaks. Kas seda oleks Pariisile vaja, arvestades seda, millised on viimaste olümpiate tagajärjed?
Linn on tõepoolest tõmmanud käima väga suure kampaania. Enamik ühiskonna juhtivast osast toetab seda väga aktiivselt. Prantslased ise ütlevad, et kulutusi ei kavatseta väga suuri teha, kasutatakse olemasolevaid spordirajatisi. Ja need on tõepoolest rohkem või vähem pariislastel olemas. See on väga tugev argument. Ma arvan, et Pariis on väga tugev kandidaat!
Eestile on kindlasti soodne, kui Euroopas on olümpia.
Ma loodan küll jah!
Prantsusmaa uus president on öelnud, et 42 protsenti prantslasi ei spordi. Et peaks midagi tegema, et vähemalt kolm miljonit harrastajat tuleks kiiresti juurde. Kui lihtne seda teha on?
Ma ei oska sellele vastata. Eks elame-näeme. Uus president ja tema meeskond alles praegu pakivad kohvreid lahti ja vaevalt on neil nüüd mahti kohe spordiga tegeleda. Aga seda on ta tõepoolest lubanud. Teisest küljest tuleb öelda, et kui 42 protsenti ei ole võib-olla spordiga päris sina peal, siis ülejäänud jällegi on väga sportlikud. Nad jooksevad ja teevad üht-teist ikkagi väga intensiivselt. Ma ei ütleks, et prantslased ei ole sportlikud.
Kas olete ise uue presidendiga kohtunud?
Mõned korrad olen kohtunud ja vestelnud jah, aga siis, kui ta ei olnud veel president. Nüüd viimasel ajal ilmselt on tal midagi paremat teha.
Hiljuti kohtuda Putiniga.
Tema välispoliitiline päevakava on väga tihe. Ta on viimase nädala sõitnud väga palju ringi, käinud NATO ja G7 tippkohtumisel Itaalias ja tõepoolest kohtunud ka kahepoolselt paljude riigipeadega, USA presidendiga, Saksa kantsleriga - kellega ta on väga lähedalt tuttav, käis aasta alguses veel kampaania ajal temaga kohtumas - Itaalia kolleegiga ja siis viimati president Putiniga jah.
Eesti saatkonnal on ma usun, praegu palju tööd, sest täpselt kuu aja pärast algab Euroopa liidu eesistumine Eestile. Mida see saatkonnale tegelikult tähendab ja kui palju sporti see mõjutab, et Eesti on Euroopa liidu eesistujamaa 1. juulist?
See spordiküsimus on võib-olla küsimus kolleegidele Tallinnast, kes tegelevad rohkem Brüsselis ja Euroopa liit otseselt spordiküsimusi ei otsusta - see on ikka liikmesriikide enda teha. Võib-olla see on pigem ühise huvi ja kokkupuutepunkt. Tohutut ametlikku spordipoliitikat Euroopa liidul ei ole. Saatkonnale tähendab eesistumine küllalt suurt lisakoormust, mõneti ka suurenenud vastutust, küllalt palju nõupidamisi, mis meil peaks toimuma nii kahepoolselt prantslastega kui ka Prantsusmaa uue valitsuse ja Euroopa liidu saadikutega Pariisis. Meil on siin päris palju väljakutseid.
Kui saatkond on varem käinud tennisemängudel ja isegi meie kõiki tugevaid mängijaid vastu võtmas, siis nüüd on käed-jalad tööd täis.
See on lihtsalt juhtunud nii. Ma ikka alati huviga jälgin, kui on mingid suured võistlused ja eestlased siin kohal. Aga jah, sageli on need võistlused linnast väljas ja Prantsusmaa on väga suur riik. Siin võtab ikkagi tunde, et kuhugi kohale sõita. Selles mõttes on väga raske käia kaasa elamas. Aga see ei tähenda, et me ei ole mõtetes oma sportlastega.
126 aastat Prantsusmaa lahtised oma väga suurepärase keskusega on siin juba ajalugu teinud. Kas see mõjukus on ikka jätkuvalt kõva ja mida see Pariisi inimesele tähendab, et nii suur turniir nende kodus ikka jätkuvalt toimub?
Eks see on üks paljudest Pariisi sümbolitest. Nagu siin on ju kõike natuke: arhitektuuri, kunsti. Kõik see on üle maailma tuntud ja Roland Garros on üks nendest. Eks tennise lahtistel meistrivõistlustel on pikk ajalugu, neid on peetud erinevates kohtades ja erinevate nimede all. Eks ta on ikka rohkem tennisehuviliste suur üritus. Aga ülejäänud pariislasi, keda see otseselt ei puuduta - neid on ikka ka väga palju.
Toimetaja: Siim Boikov