Eesti iluuisutamine 100: kuidas me uisutama hakkasime ({{commentsTotal}})

Eesti iluuisutamise 90. aastapäeva gala
Eesti iluuisutamise 90. aastapäeva gala Autor/allikas: Raigo Pajula

Me tähistame sel aastal Eesti iluuisutamise 100. aastapäeva ning muidugi tuleb siinkohal otsida vastust küsimustele, kust me tuleme, kuhu läheme ja kes on see hiiglane, kelle õla peale päkapikud roninud on.

Hakates otsima oma uisutamise juuri, tuleb kõigepealt möönda, et suuresti oleme tänu võlgu baltisaksa parunitele, kes Saksamaal ja Austrias käies tõid sealkandis 19. sajandil "buuminud" uisutamise siia.

Eesti uisutamise hälliks võib küll lugeda Snelli tiiki Tallinnas, sest seal toimusid esimesed meistrivõistlused sada aastat tagasi, aga samas võidi uisutada kõikjal, kus vähegi mõisa kõrval mõni veekogu oli. Nii nagu rahvatantsu ja koorilauluga, oli ka uisutamisega – algas see ikkagi nii, et mats vaatas, mida see mõisnik seal teeb ja hakkas hiljem järele tegema.

Julgeksin lugeda teiseks uisutamise mõjutajaks Peterburi linna, kus elas 19. sajandi lõpul kümneid tuhandeid eestlasi, kes pendeldasid tihedalt kodumaa vahet. Huvitaval kombel aga asutasid Peterburis esimese uisuklubi inglased 1864. aastal ning panid sellele nimeks Newa Skating Society. On siiski teada ka, et Jussupovi aedades harrastas samal ajal ka kohalik vene koorekiht pühendunult uisutamist.

Peterburi oli ka koht, kus esimesed eestlased uisuvõistlustel osalesid. Nii on laialdaselt teada, et üliõpilane A. Riimer saavutas 1897. aastal Peterburi võistlustel meeste üksiksõidus kolmanda koha. Tema hilisemate saavutuste kohta ei tea me midagi. Küllap leidis ta endale tõsisemat tegevust ja hakkas karjääri tegema, sest uisumaailma edetabelites tema nime enam ei ole.

Eesti uisutamise arengut vaadeldes tuleb rõhutada ka seda, et 20. sajandi alguses ei olnud ühte konkreetset kasvulava või koolkonda. Kõrgel tasemel uisutajaid võrsus igalt poolt – Tartust, Rakverest, Viljandist, Pärnust, Tallinnast, Narvast, Kuressaarest jne.

Kui otsida vastust küsimusele, kes on Eesti iluuisutamise isa ja ema, siis ema suhtes ilmselt ei ole palju kahtlust, selleks peetakse Vaike Padurit (1911 – 1995), kes on alates 1930. aastast tulnud 14 korda naiste üksiksõidus Eesti meistriks ning ka 1945. aastal Nõukogude Liidu meistriks. Tema jälg on aga seda suurem, et oma treenerikarjääri jooksul kasvatas ta üles mitu põlvkonda tippuisutajaid. Nii et kui rääkida hiiglasest, kelle õlgadele me oleme roninud, on see igal juhul Vaike Paduri. Siinkohal ka tervitus tollasele Õhtulehe ajakirjanikule Verni Leivakule, kes veel 1994. aastal jõudis Vaike Paduriga intervjuu teha.

Isakandidaate on aga palju. Võib muidugi öelda, et esimene uisutaja on Peterburis 1897. aastal võistelnud üliõpilane A. Riimer. Samas on kahekümnendate spordiajakirjanduses nimetatud, et iluuisutamise pioneerideks olid Kalamajas Vabriku tänaval elanud vennad Julius ja Johannes Johansonid, kes poisikestena juba varakult Snelli tiigil harjutama hakkasid ning kelledest viimane tuli 1917. aastal ka esimeseks Eesti meistriks.

Võiksime eeltoodud teadmistega leppida, kui 1933. aastal poleks tulnud B-kategoorias Eesti meeste meistriks 70-aastane (seega sündinud 1863. aastal) Herman Hahl, kes muuhulgas ütles ajakirjanikele, et ta uisutab juba kümnendast eluaastast alates. Suuri nimesid on veel palju – Eduard Hiiop, Aleksander Reeder, Alfred Hirv jpt.

Meesuisutajate puhul mängib ilmselt teatud rolli ka see, et teine maailmasõda pillutas nad laiali – mõni lasti maha punaste poolt juba 1941. aastal (Eduard Hiiop), mõni põgenes läände 1944. aastal (Alfred Hirv, Artur Teder) jne.

Kui vaadata uisutamise taset, pole viimase saja aasta jooksul suurt midagi muutunud. Nii nagu siis, juhtub ka praegu, et riigi meistrivõistlustel (eriti meeste kategoorias) on võistlejaid umbes sama palju kui poodiumikohti. Nii nagu siis, püsivad ka praegu Eesti uisutajad EM-il ja MM-il pigem kusagil teises kümnes. Võib-olla tuleks teatavaks kõrgpunktiks pidada 2010. aastat, kui meil oli võimalik välja panna võistlejaid tiitlivõistluste igasse kategooriasse.

Regionaalses plaanis on toimunud see nihe, et tippuisutajad tulevad nüüd pigem ainult Tallinnast. Kuigi jäähallid on ka Narvas, Kohtla-Järvel, Viljandis ja Tartus (ilma katuseta jää on ka Rõuges). See ei ole muidugi meeldiv nihe.

Teine nüanss, mis tänapäeva tippuisutamises silma hakkab, on see, et paljudel uisutajatel on treeneritega samad perekonnanimed. Võib-olla on Põlvamaal vahepeal üles sirgunud mitu põlvkonda talente, aga me ei saanudki sellest mitte kunagi teada, sest jäähalli on jõudnud vaid treenerite lapsed.

Eesti iluuisutamise üldpilti hinnates tuleb öelda, et see on see tulemus, mida on võimalik saavutada asjaosaliste entusiasmi ja omaalgatuse pinnalt. Kui tahta midagi enamat, siis tuleks väljastpoolt investeerida ning protsesse teadlikult juhtida. Kui aga ei investeerita ja ei juhita, jääb see pilt samaks. Nii või naa – alati on kusagil üks grupp friike, kes vaatamata kõikidele takistustele jäävad seda ala harrastama, sest neil lihtsalt polegi elus mitte midagi targemat teha.

Toimetaja: ERR Sport



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: