Iluuisutamise MM | Kiss&cry – kellele ja milleks?
Eelmises artiklis - "Juhend algajale: kuidas vaadata iluuisutamise ülekannet televiisorist" – lõpetasime iluuisutamise tutvustamise hetkel, kui uisutaja lõpetab kava ja teeb kummarduse. Sellega ei ole tegelikult asi veel lõppenud.
Kõigepealt hakkab juhtuma see, et lugematud fännid loobivad jääle lilli, kaisukarusid ja komme. Seda on tavaliselt nii palju, et nende kokkukorjamiseks lähevad jääle uiskudel tosinkond väikest tüdrukut, kes kogu selle kraami jäält ära toovad ja suurtesse mustadesse prügikottidesse panevad. Kottidele kleebitakse külge uisutaja nimi ning antakse hiljem üle uisutajale või tema esindajale.
Kuna tippsportlane teeb aastas umbes kümmekond võistlust (GP-d, koduriigi meistrivõistlused, kontinendi meistrivõistlused, maailmameistrivõistlused ja muud väiksemad võistlused), siis selliseid suuri kotte koguneb uisutajal igal aastal ikka päris palju. Võib ette kujutada, milline uisutaja kodu seestpoolt välja näeb. Samas seletab see ka seda, miks uisutajad on enamuse ajast kodust väljas treeninglaagrites ja võistlustel.
Tavaliselt võtab uisutaja siiski jäält ühe kaisukaru endaga kaasa ja läheb sellega kiss&cry’sse. Sinna tuleb ka treener.
Tuleb tähelepanu juhtida, et termin kiss&cry pärineb Soomest. Nimelt korraldati 1983. aastal iluuisutamise MM Helsingis ning üks korraldajatest Jane Erkko seletas seal skemaatiliselt kaamerameestele, kes kus olema peab. Liuvälja skeemil kirjutas ta ühte nurka "kiss&cry". See termin võeti koheselt kasutusele, sest ta kirjeldab väga hästi toimuvat. Nimelt peab ju sportlane kusagil koos oma treeneriga saavutatud punktisummat ootama ning kui tulemus tuleb hea, siis nad annavad üksteisele suud ja kui halb, siis nutavad.
Kiss&cry võib muidugi olla lihtsalt üks diivan, mille ees on kuvar. Aga tegelikult on kiss&cry nurga loomine peen kunst. Sest on suur vahe, kas taustaks on kohalik linnavaade, sponsorite logod või mingi elektrooniline virrvarr. Viimasel juhul võib see virrvarr telepildis domineerima hakata ning uisutaja kaob ära. Samuti tuleb hoolikalt läbi mõelda, millist värvi ja kui suure diivani peal istutakse. Mõnedel võistlustel on juhtunud, et uisutaja pannakse istuma lihtsalt ühele kontoritoolile. Tavaliselt hoolitsetakse ka jalgadeesise eest ja pannakse sinna näiteks mingi lilleseade.
Jäätantsijad Gabriella Papadakis ja Guillaume Cizeron kiss&cry's koos oma treeneritega. Autor: Reuters/Scanpix
Kuna kiss&cry’s istumise ajal selguvad uisutaja punktid, siis loomulikult filmivad telemehed uisutajat ja tema treenerit sel hetkel suures plaanis. Olgu vahemärkusena öeldud, et kõige olulisem asi, mida filmida, on tegelikult uisutaja jalgade töö kava esitamise ajal. Need kaadrid, kus telemehed näitavad ainult võistleva uisutaja ülakeha, on täiesti mõttetud.
Kuna kiss&cry’s tuleb istuda umbes minuti või paar, tuleb see aeg kuidagi sisustada. Oleks kohtlane lihtsalt jõllitada kaamerasse või teha midagi ebasobivat. Seega hakatakse tegema südameid, saatma õhusuudlusi või tervitatakse oma lähedasi.
Üldjuhul on uisutajatel ka sponsorid. On olemas isiklikud sponsorid ja on koondise sponsorid. Sponsoreid on vaja, sest uisutajad on reeglina vaesed inimesed. Vaesed sellepärast, et nad on nii enda kui oma lähisugulaste raha treeninguteks ära kulutanud. Ning kiss&cry on see üks ja ainuke koht, kus uisutaja sponsor saab pildile. Seda muidugi juhul, kui uisutaja ei unusta sponsori logoga dressipluusi selga panna. Mõnikord on aga ka nii, et uisutajal ei ole mõtet dressipluusi selga panna, sest siis näeksid kõik, et tal ei ole sponsorit. Nii juhtub näiteks alatasa Eesti uisutajatega.
Kui punktisumma on selgunud, lahkub uisutaja koos treeneriga riietusruumi. Või nagu käesoleval MM-il on juhtunud, siis treenerid siiski ei saa minna riietusruumi ning peavad mujal asu leidma.
Tegelikult ei ole ka sellega veel võistlus päriselt läbi, sest võib selguda, et uisutaja peab andma dopinguproovi. See selgub peale viimase võistleja lõpetamist ning senikaua peavad kõik uisutajad kojuminekuga ootama.
Toimetaja: Maarja Värv