Kristjan Port: dopinguvaba sport või vaba doping?
Seoses hiljutise dopinguskandaaliga, kus treener andis alaealisele Eesti ujujale Anita Stepanenkole dopingut, kirjutas SA Eesti Antidoping nõukogu liige Kristjan Port ERR-i uudisteportaalile arvamusloo.
Inimesele meeldib mäng. Sõna "meeldib" reedab mängust saadavat meelehead. Inimene on ka hedonist ja soovib meelehead juurde saada. Mõnede tunnustatud arusaamade kohaselt on meelehea saamine moraali alus. Ehk moraalselt õige valik on see, mis võimaldab rohkem meelehead rohkematele inimestele. Meelehea ootus ja saamine on järelikult moraalselt õigustatud.
Et meelehea saamist elus hoida, sünnivad mängu kokkulepped, reeglid. Ühtlasi sünnib motivatsioon "ettemaksuks", st pingutuseks. Tihti erakordseks pingutuseks! Võitmise eeldus on seega moraalne usaldus.
"Usaldus" aitab optimeerida kulusid. Meelehea hankimisel on ju võimalik teisi petta. Petmine on loomulik ja igapäevane. Petetakse küll õpetlikul või meelelahutuslikul eesmärgil, petetakse äris ja poliitikas ning lõpuks petetakse ka iseennast, sest nii on lihtsalt mõnikord parem.
Usaldus on soovimatus teha täiendavaid kulutusi kontrollimisele. Kui usaldus on maksimaalne, on kulud minimaalsed ning kogunev tarkus rakendub pigem edasiliikumisse. Motiveerib ju puhta mängu ja puhta harjutamise olukorras ühe võit kõiki targemalt tegutsema.
Mõned sotsioloogid märgivad, et usalduse suurenemine on pere, kogukonna ja üleüldse efektiivsema ühiskonna kujunemise ajend, sest ausamates ühiskondades on odavam elada, indiviidid on rahulolevamad ning motiveeritumad elu edendama.
Miks siis on petmine populaarne? Olukorda võib üldistada nn kahe vangi dilemmana, mille kohaselt kaks patustamises kahtlustatavat kodanikku on kinni peetud ja neile antakse võimalus paha tegu üles tunnistada. Viimasega kaasneb reeglites ettenähtud karistus. Karistus on selline, et kuritöö ei tasu ära. Seetõttu on kumbki süüdistatav vait. Punnseisu murdmiseks pakub kinnipidaja uue reegli: kes teise välja annab, pääseb karistusest ja ülesantu saab topelt. Kui aga mõlemad vaikivad, leitakse põhjus kinnihoidmiseks niikuinii, kuigi vaid põgusaks ajaks.
Jalgrattaspordis tundud "omerta" ehk surmavaikus, keeldumine petjaid reetmast, räägib sellest, millise stsenaariumi on välja valinud elu ise. Spordis osalejad kannatavad hambaid krigistades vohavat petmist, vahelejäänute karm kohtlemine lisab omerta’le elujõudu ning edukast karjäärist huvitatud otsivad üha kallimaid viise teistest kavalamaks petmiseks.
Petmine on reaalselt kõige "mõistlikum" strateegia. Dopingu kasutamine on nn dominante strateegia, mille puhul teiste sammud ei mõjuta petja jaoks parimat tulemust. Sest juhul kui teised ei peta, on petja elu lill, kui teised petavad, siis ise petmata jätmine oleks garanteeritud kahjum ja eeldada, et kui mina ei peta, siis ka teised seda ei tee, oleks teoorias võimalik vaid juhul, kui eksisteeriks nähtus mida juba puudutasime – usaldus.
Usaldus eeldab tõest informatsiooni ja läbipaistvust. Paraku on sellega kaasajal tõsiseid probleeme. Pole siis ime, kui on raske uskuda neid, kes väidavad, et nemad ei peta – isegi kui nad ei peta.
Üllatavalt ei mõjuta dominantset strateegiat ka karistuste karmistamine. Viimane suurendaks kulutusi nii petjatele kui kontrollijatele, sest mõlemad "areneksid" komplitseeritumateks. Siit sünnibki petmist eelistav strateegiline tasakaal, mille äratundmise eest sai filmist "Piinatud geenius" tuttav matemaatik John Nash Nobeli preemia.
Seetõttu on õigustatud mängida ideega, et kui petmine on spordis dominantne strateegia, kas siis peaks selle vabaks laskma – kaotame karistused ja probleem kaob? Olukord muutuks ühe sammuga halvast heaks, kui kõik petavad, st "ei peta".
Selline lahendus paraku ei tööta, kuna sportimine muutub kallimaks, ohtlikumaks ja sellest kaob midagi, mida võib pidada ühiskonnas laiemalt tarbitavaks idealistlikuks varaks – sõnum aadetest, inimese arengust, eeskujudest, rahvusest, saavutustest ja lootusest ning nende täitumisest. Pealegi on spordis reeglid sportlaste endi palvel, mistõttu nendest loobumine oleks loogikavastane.
Kui võitmisega kaasnev meelehea on enam-vähem kindel kogus ekstaasi, siis kulutused ohtlikele ainetele ja meetoditele söövad sellest pidevalt kasvava osa, mille all kannatavad isegi ausad, kuna neid lihtsalt ei usuta. Hinna, ohu ja ebakindluse kasvuga domineerivad mängus ohverdused ja negatiivsed emotsioonid (kurbus, kahtlused, süüdistused, viha jne) ning mäng kaotab köitvuse, pealtvaatajad ning raha.
Arusaadavalt on kõige efektiivsem strateegia, et kõik oleks ausad. See on võimalik, kui muuta vangide dilemma koordineerimismänguks, milles näiteks kaks armunut lepivad õhtuks kokkusaamise, kuid unustavad öelda, kas olla riides pidulikult või argisemalt.
Kõik on hästi, kui mõlemad ilmuvad kohale argiselt või mõlemal on üll pidulikum rüü. Kokkusobimatu stiil oleks aga mõlemale piinlik. Kuna nad ei saa omavahel ühendust, asub vihje kultuuris – ehk selles, mis on sellisel juhul tavaks.
Analoogse olukorra leiab võistlusest auhinnale, mille saamiseks salk võõraid ja ühenduse pidamise võimaluseta inimesi pidid teineteist New Yorgis üles leidma. Esmapilgul võimatu ülesande võit läks neile, kes läksid keskpäeval rongijaama infolauda. Miljonite kohtamispaikade ja kellaaegade seast tundub see tagantjärele täiesti loogiline. Miks? Sest see on kuidagi loomulik, kirjutatud kultuuri vmt.
Järelikult: kui sporti ümbritsev kultuur ei talu isegi petmise kahtlust, on ise aus ja järjekindel, teavad ka sportlased, "kummal pool teed sõita". See on kõigile odavam, meeldivam ja kasulikum.